Neljas sein
Neljas sein on kujuteldav "sein" lava eesosas traditsioonilises kolmest seinast koosnevas teatris. Teatris on neljas sein see, mille kaudu publik näeb näidendi tegevust. Neljanda seina idee tegi kuulsaks filosoof ja kriitik Denis Diderot. Seda kasutati rohkem 19. sajandil. Neljas sein laiendas ideed kujuteldavast piirist mis tahes fiktiivse teose ja selle publiku vahel.
Kui näitleja räägib otse publikuga, teeb midagi publikuga või isegi lihtsalt märkab publikut, nimetatakse seda "neljanda seina murdmiseks". Filmis või televisioonis võib see toimuda nii, et näitleja räägib otse kaamerasse. See rikub piiri, mis tavaliselt on kehtestatud või eeldatakse ilukirjanduslikes teostes. Seda nimetatakse metafiktsiooniliseks tehnikaks. Kirjanduses ja videomängudes juhtub see siis, kui tegelane tunnustab lugejat või mängijat.
Neljas sein ei ole sama, mis monoloog. Ükskõne on dramaturgide poolt kasutatav dramaturgiline vahend, mille puhul laval olev tegelane peab monoloogi, mis annab publikule ülevaate tema mõtetest.
Neljanda seina läbipaistvuse aktsepteerimine on osa fiktiivse teose ja publiku vahelise uskumatuse peatamisest. See võimaldab neil nautida fiktsiooni nii, nagu jälgiksid nad tegelikke sündmusi. Kuigi kriitik Vincent Canby kirjeldas seda 1987. aastal kui "seda nähtamatut sirmi, mis igaveseks lahutab publikut lavastusest".
Kastis, nagu see, mida kasutati 1904. aastal Moskva Kunstiteatri lavastuses Anton Tšehhovi "Kirsiaed", on kolm seina lavalised dekoratsioonid, samas kui nähtamatu neljanda seina moodustab proseniumkaar.
Väljaspool teatrit
Neljanda seina metafoori on kasutanud näitleja Sir Ian McKellen, et kirjeldada maalikunstnik L. S. Lowry tööd:
"... seisis oma alluvate vastas ja jälgis. Tihtipeale on hulk inimesi rahvamassist talle otsa vaadanud. Nad kutsuvad meid hetkeks oma maailma, nagu seda mõnikord teevad laval olevad tegelased, murdes neljanda seina illusiooni."
McKellen ütles, et "Lowry vaatepilt on nagu vaade kleidiringist", mis vaatab alla justkui lavale. Ja McKelleni väitel märgib Lowry "sageli tänavapildi piire äärekivide või kõnniteega, mis tunduvad nagu lava serva, kus valgusfoorid valgustavad tegevust".
Neljanda seina metafoori on kasutanud kirjanduskriitik David Barnett The Harvard Lampooni paroodia "Sõrmuste isandast" kohta. Ta ütleb, et tegelane rikub jutustamisreegleid, viidates tekstile endale. Tegelane Frodo märgib, et "see pidi olema pikk eepos", mis Barnetti arvates "rikub neljandat seina".
Woody Allen rikkus oma filmis "Annie Hall" mitu korda neljandat seina. Allen selgitas, et "sest ma tundsin, et paljudel inimestel publiku seas on samad tunded ja probleemid. Ma tahtsin nendega otse rääkida ja nendega silmitsi seista."
Neljandat seina kasutatakse ka koomilise efekti saavutamiseks. Mel Brooks murrab paljudes oma filmides neljandat seina, mõnikord sõna otseses mõttes. Filmis "Blazing Saddles" oli linnarahva ja seadusevastaste võitluse kulminatsiooniline stseen nii suur, et see murdub sõna otseses mõttes filmistuudio teistesse osadesse.
Televisioonis on neljanda seina lõhkumine haruldane. Seda on tehtud kogu meediumi ajaloo vältel. George Burns tegi seda mitu korda 1950. aastate komöödias, mida ta mängis koos oma tegeliku abikaasa Gracie Alleniga. Nii "Garry Shandling's Show's" kui ka "Mrs Brown's Boys" puhul kõnnib nimitegelane keset stseeni lavastuse vahel. Viimases näidatakse tegelasi, kes teevad samu stseene uuesti läbi, kui neil jäi mõni dialoogirea vahele. Teine telemees, kes regulaarselt neljandat seina murrab, on Francis Urquhart Briti telesarjas House of Cards, To Play the King ja The Final Cut. Urquhart räägib iga episoodi jooksul mitu korda publikuga. Ta annab vaatajale kommentaare oma tegevuse kohta seriaalis. Sama tehnikat kasutatakse ka Ameerika filmi House of Cards adaptsioonis.
Küsimused ja vastused
K: Mis on neljas sein?
V: Neljas sein on kujuteldav "sein" traditsioonilise kolme seinaga teatri ees. Selle seina kaudu vaatab publik näidendi tegevust.
K: Kes tegi neljanda seina idee kuulsaks?
V: Neljanda seina idee tegi kuulsaks filosoof ja kriitik Denis Diderot.
K: Millal sai see populaarseks?
V: Neljas sein muutus populaarsemaks 19. sajandil.
K: Mis juhtub, kui näitleja räägib otse publikuga või suhtleb temaga?
V: Kui näitleja räägib otse publikuga või suhtleb publikuga, nimetatakse seda "neljanda seina murdmiseks". See rikub piiri, mille tavaliselt püstitavad või eeldavad ilukirjandusteosed.
K: Kuidas toimub neljanda seina murdmine kirjanduses ja videomängudes?
V: Kirjanduses ja videomängudes toimub neljanda seina murdmine siis, kui tegelane tunnustab lugejat või mängijat.
K: Mille poolest erineb neljanda seina murdmine monoloogiast?
V: Neljanda seina murdmine erineb monoloogiast selle poolest, et monoloog on näitekirjanike kasutatav dramaturgiline vahend, mille puhul üks tegelane peab laval monoloogi, mis annab ülevaate oma mõtetest, samas kui neljanda seina murdmine tähendab, et räägitakse otse publikuga või suheldakse publikuga.
K: Millist rolli mängib uskumatus peatamine seoses fiktiivse teose ja publiku vahelise läbipaistvuse aktsepteerimisega ? V: Läbipaistvuse aktsepteerimine fiktiivse teose ja selle publiku vahel võimaldab neil nautida seda nii, nagu jälgiksid nad tegelikke sündmusi, mis nõuab uskumatuse peatamist, et see efekt oleks saavutatud.
