Neljas sein: definitsioon ja neljanda seina murdmine teatris, filmis, kirjanduses
Neljas sein on kujuteldav „sein“, mis asub lava ja publiku vahel traditsioonilises lavakujunduses, kus on kolm füüsilist taustaseina. Teatris nimetatakse neljandaks seinaks seda pinda — reaalselt olemasolevat ei ole — mille kaudu publik näeb näidendi tegevust. Neljanda seina mõiste populariseeris 18. sajandi valgustusaja mõtleja ja kriitik Denis Diderot, ning seda käsitleti ja arendati eriti 19. sajandil. Kontseptsioon laiendab ideed kujuteldavast piirist, mis eraldab mis tahes fiktiivse teose ja selle publiku.
Mis on neljanda seina murdmine?
Kui esineja räägib otse publikuga, teeb publiku suhtes märkuse, reageerib vaatajatele või mingil muul viisil tunnistab nende olemasolu, nimetatakse seda neljanda seina murdmiseks. Filmis või televisioonis väljendub see sageli nii, et näitleja pöördub otse kaamera poole. Kirjanduses või videomängudes tähendab see, et tegelane tunnistab lugejat või mängijat või muul moel katkestab loo sisemise maailma ja rahuldab publikuga suhtlemist väljaspool teose diegesi. Seda tehnikat nimetatakse ka metafiktsiooniliseks võtteks.
Vormid ja erisused
- Otse pöördumine publiku poole — tegelane räägib otse vaatajaga või kaameraga.
- Ausõna või märkus kõrvale (aside) — lühike kommentaar, mis on mõeldud publikule, aga mida teised tegelased ei kuule; see on kujuteldava neljanda seina kaudu suunatud kommunikatsioon.
- Fiktiivsuse teadvustamine — tegelane tunnistab, et on osa loos, näiteks mainib loo autoreid, narratiivi või et ta on „kujuteldav“.
- Täielik murdmine — tegelane astub välja oma rollist, räägib autoriga, pöördub otse vaataja moraalsele seisukohale või isegi kutsub publikut tegevusse.
Oluline on eristada neljanda seina murdmist ühestkõnest (monoloog). Dramaturgide poolt kasutatav dramaturgiline vahend — ükskõne — annab publikule ülevaate tegelase mõtetest või minevikust, ent ei pruugi tähendada publiku või väljaspool oleva reaalsuse teadvustamist; ükskõne võib jääda täiesti diegeetiliseks (st kuuluda loo sisemaailma) ja mitte rikutda kujuteldavat seina.
Eesmärgid ja efektid
Neljanda seina murdmine võib olla kasutatud erinevatel eesmärkidel:
- Kommiline efekt — ootamatu sisu- või keelelise katkestuse tõttu tekib huumor.
- Publiku kaasamine — vaatajad tunnevad end osana loost, mis tõstab emotsionaalset või kognitiivset seotust.
- Metakriitiline või refleksiivne eesmärk — loo autor või tegelane analüüsib samaaegselt narratiivi struktuuri, jutustamise mehaanikaid või meediumi iseärasusi (näiteks metafiktsioon).
- Võõrandamise efekt — nagu Bertolt Brecht kasutas, murdmine takistab liigselt empaatilist kaasaelamist ja sunnib publikut mõtlema sotsiaalsetele või ideoloogilistele küsimustele.
- Mitmetasandiline jutustamine — abil saab esitada eri vaatenurki ja mänge autoriga, tegelasega või publikuga ning mängida tõe ja fiktsiooni piiridega.
Näited ja kasutusvaldkonnad
Neljanda seina murdet leidub laialdaselt erinevates meediumites:
- Teater: klassikalises repertuaaris on nii peenemalt kui ka teravalt murdvaid näiteid — meta-teater, nagu Luigi Pirandello tööd, demonstreerib sageli teose ja publiku vahelist eneseteadlikkust.
- Film ja televisioon: tuntud näited on Ferris Bueller's Day Off, Deadpool, Fight Club või sarjad nagu House of Cards ja Fleabag, kus tegelased pöörduvad kaamera poole või teevad teadlikult meta-kommentaare.
- Kirjandus: metafiktsioonilised romaanid nagu Laurence Sterne'i Tristram Shandy või Italo Calvino teosed mängivad lugeja ootuste ja narratiivi piiridega.
- Videomängud: mängud nagu The Stanley Parable, Undertale või Doki Doki Literature Club kasutavad mängija teadlikkust, salvestusi ja otsuseid, et murda traditsiooniline mängumaailma „sein“ ja mõjutada emotsionaalset või meta-narratiivset kogemust.
Kraadid ja tõlgendused
Neljanda seina murdmine ei tähenda alati täielikku maailma purustamist — sageli on tegemist vaid peene pilgu, kommentaari või teadliku märgiga publikule. Murdmise intensiivsus ulatub diskreetsetest žestidest kuni täieliku meta-narratiivse sekkumiseni, kus tegelane võib teose loogikat ka otseselt muuta. Kriitikud ja teoreetikud vaatlevad seda nii loo innovatsiooni kui ka publiku taassuutlikkuse seisukohalt: mõned peavad seda rikkumiseks, mis vähendab immersiooni, teised aga loovaks vahendiks, mis avardab teose mõtet ja mõju.
Neljanda seina läbipaistvus (inglise keeles suspension of disbelief) on osa fiktiivse teose ja publiku vahelise uskuse hoidmisest: publik „lülitab välja“ oma igapäevase skeptilisuse, et nautida loodud maailma nagu tegelikke sündmusi. Kui see usk murdub tahtlikult, siis võib tekkida kas kriitiline distants, naer või sügavama tasandi eneseteadlikkus — nagu kirjeldas kriitik Vincent Canby 1987. aastal, pidades neljandat seina „selleks nähtamatuks kardinaks, mis püsivalt eraldab publiku lavastusest“.
Kastis, nagu see, mida kasutati 1904. aastal Moskva Kunstiteatri lavastuses Anton Tšehhovi "Kirsiaed", on kolm seina lavalised dekoratsioonid, samas kui nähtamatu neljanda seina moodustab proseniumkaar.
Väljaspool teatrit
Neljanda seina metafoori on kasutanud näitleja Sir Ian McKellen, et kirjeldada maalikunstnik L. S. Lowry tööd:
"... seisis oma alluvate vastas ja jälgis. Tihtipeale on hulk inimesi rahvamassist talle otsa vaadanud. Nad kutsuvad meid hetkeks oma maailma, nagu seda mõnikord teevad laval olevad tegelased, murdes neljanda seina illusiooni."
McKellen ütles, et "Lowry vaatepilt on nagu vaade kleidiringist", mis vaatab alla justkui lavale. Ja McKelleni väitel märgib Lowry "sageli tänavapildi piire äärekivide või kõnniteega, mis tunduvad nagu lava serva, kus valgusfoorid valgustavad tegevust".
Neljanda seina metafoori on kasutanud kirjanduskriitik David Barnett The Harvard Lampooni paroodia "Sõrmuste isandast" kohta. Ta ütleb, et tegelane rikub jutustamisreegleid, viidates tekstile endale. Tegelane Frodo märgib, et "see pidi olema pikk eepos", mis Barnetti arvates "rikub neljandat seina".
Woody Allen rikkus oma filmis "Annie Hall" mitu korda neljandat seina. Allen selgitas, et "sest ma tundsin, et paljudel inimestel publiku seas on samad tunded ja probleemid. Ma tahtsin nendega otse rääkida ja nendega silmitsi seista."
Neljandat seina kasutatakse ka koomilise efekti saavutamiseks. Mel Brooks murrab paljudes oma filmides neljandat seina, mõnikord sõna otseses mõttes. Filmis "Blazing Saddles" oli linnarahva ja seadusevastaste võitluse kulminatsiooniline stseen nii suur, et see murdub sõna otseses mõttes filmistuudio teistesse osadesse.
Televisioonis on neljanda seina lõhkumine haruldane. Seda on tehtud kogu meediumi ajaloo vältel. George Burns tegi seda mitu korda 1950. aastate komöödias, mida ta mängis koos oma tegeliku abikaasa Gracie Alleniga. Nii "Garry Shandling's Show's" kui ka "Mrs Brown's Boys" puhul kõnnib nimitegelane keset stseeni lavastuse vahel. Viimases näidatakse tegelasi, kes teevad samu stseene uuesti läbi, kui neil jäi mõni dialoogirea vahele. Teine telemees, kes regulaarselt neljandat seina murrab, on Francis Urquhart Briti telesarjas House of Cards, To Play the King ja The Final Cut. Urquhart räägib iga episoodi jooksul mitu korda publikuga. Ta annab vaatajale kommentaare oma tegevuse kohta seriaalis. Sama tehnikat kasutatakse ka Ameerika filmi House of Cards adaptsioonis.
Küsimused ja vastused
K: Mis on neljas sein?
V: Neljas sein on kujuteldav "sein" traditsioonilise kolme seinaga teatri ees. Selle seina kaudu vaatab publik näidendi tegevust.
K: Kes tegi neljanda seina idee kuulsaks?
V: Neljanda seina idee tegi kuulsaks filosoof ja kriitik Denis Diderot.
K: Millal sai see populaarseks?
V: Neljas sein muutus populaarsemaks 19. sajandil.
K: Mis juhtub, kui näitleja räägib otse publikuga või suhtleb temaga?
V: Kui näitleja räägib otse publikuga või suhtleb publikuga, nimetatakse seda "neljanda seina murdmiseks". See rikub piiri, mille tavaliselt püstitavad või eeldavad ilukirjandusteosed.
K: Kuidas toimub neljanda seina murdmine kirjanduses ja videomängudes?
V: Kirjanduses ja videomängudes toimub neljanda seina murdmine siis, kui tegelane tunnustab lugejat või mängijat.
K: Mille poolest erineb neljanda seina murdmine monoloogiast?
V: Neljanda seina murdmine erineb monoloogiast selle poolest, et monoloog on näitekirjanike kasutatav dramaturgiline vahend, mille puhul üks tegelane peab laval monoloogi, mis annab ülevaate oma mõtetest, samas kui neljanda seina murdmine tähendab, et räägitakse otse publikuga või suheldakse publikuga.
K: Millist rolli mängib uskumatus peatamine seoses fiktiivse teose ja publiku vahelise läbipaistvuse aktsepteerimisega ? V: Läbipaistvuse aktsepteerimine fiktiivse teose ja selle publiku vahel võimaldab neil nautida seda nii, nagu jälgiksid nad tegelikke sündmusi, mis nõuab uskumatuse peatamist, et see efekt oleks saavutatud.
