Hellenistlik kunst

Arhitektuur

Üks asi, mis eristas hellenistlikku aega teistest aegadest, oli Aleksander Suure riigi jagamine väiksemateks osadeks. Igas osas oli oma juhtide perekond. Ptolemaiostel oli Egiptus, Seleukiididel oli Mesopotaamia, Attaliididel oli Pergamon ja teistel juhtidel olid teised osad. Iga juhtide perekond andis kunsti jaoks raha viisil, mis erines sellest, kuidas linnriigid seda tegid. Nad tegid suuri linnu ja keerulisi hoonete rühmi viisil, mida enamik linnariike oli juba 500 eKr lõpetanud. Selline ehitiste tegemise viis oli Kreeka jaoks uus. See viis ei olnud püüda muuta või parandada looduslikku kohta, vaid muuta ehitised looduslikule kohale sobivaks. Seal oli palju lõbustuspaiku, näiteks palju teatreid ja jalutuskohti. Hellenistlikud riigid olid õnnelikud, sest neil oli palju tühja ruumi, kuhu nad võisid teha uusi suuri linnu. Mõned nende uued linnad olid Antiookia, Pergamon ja Seleucia Tigrise ääres.

Pergamon on väga hea näide hellenistlikust arhitektuurist. See algas lihtsa kindlusega Akropolisel (väga suurel kaljul). Erinevad Attaliidide kuningad lisasid sellele juurde ja tegid tohutu hoonete rühma. Hooned ulatuvad Akropolist mitmesse suunda, kasutades selle maaosa loomulikku teed. Agora, mis asub lõuna pool kõige madalamal tasandil, on külgedel galeriid, mille külgedel on stoai (ilusad kõrged kivist asjad, mis hoiavad katust üleval.) Agora on kogu Akropoli läbiva tänava algus. Idas ja kalju tipus asuvad korraldajate, juhtide ja sõdurite hooned. Lääneküljel, keskmisel tasandil, on religioossed hooned. Üks suurimaid on Pergamoni altar, mida nimetatakse "jumalate ja hiiglaste" altariks ja mis on üks kaunimaid kreeka skulptuuri teoseid. Väga suures teatris on üle künka külgede välja sirutatud pingid, millel inimesed saavad istuda, ja see mahutab peaaegu 10 000 inimest.

Tol ajal meeldis neile väga suuri asju teha. Teine Apollo tempel Didymas oli selline. See asus Miletosest kakskümmend kilomeetrit Joonias. Miletose Daphnis tegi selle projekti neljanda sajandi lõpus eKr (umbes 300 eKr), kuid see ei saanud kunagi valmis. Selle ehitamist jätkati kuni 2. sajandini pKr (möödunud 100 pKr). Pühamu (templi eriosa) on üks suurimaid, mis kunagi Vahemere ääres tehtud. Sees on väga suur ruum, mille ümber on kaks rida sambaid (kõrged ümmargused asjad). Kolonnid on ioonilised, peaaegu 20 meetri kõrgused, nende alused ja tipud on väga keerulise kivikunstiga.

Pergamoni altar, Pergamoni muuseum, Berliin

Skulptuur

Hellenistlikul skulptuuril on portreed, mis kujutavad näiteks kannatusi, magamist või vanadust.

Attalos I (269-197 eKr) laskis oma võidu mälestuseks Caikuse juures gallialaste (kreeklaste poolt galaatlaste) vastu skulptuuride kaks rühma pühakuid meisterdada: Esimene, mis on pühitsetud Pergamoni akropolil, sisaldab kuulsat ennast ja oma naist tapvat gallialast, mille originaal on kadunud (parim koopia on Rooma Massimo alle Terme muuseumis, vt illustratsioon); teine rühm, mis on ohverdatud Ateenale, koosneb väikestest pronksidest, mis kujutavad kreeklasi, amatsoone, jumalaid ja hiiglasi, pärslasi ja gallialasi. Louvre'i Artemis Rospigliosi on tõenäoliselt ühe neist koopia; mis puutub sureva gallia koopiatesse, siis neid oli Rooma ajal väga palju. Tunnete väljendamine, detailide jõulisus - siinkohal põõsastunud juuksed ja vuntsid - ja liigutuste vägivaldsus on iseloomulikud Pergameni stiilile.

Need tunnused jõuavad haripunkti Pergamoni suure altari friisides, mis on Eumenes II (197-159 eKr) tellimusel kaunistatud 110 meetri pikkuse gigantomachiaga, mis illustreerib kivisse spetsiaalselt õukonna jaoks koostatud luulet. Selles triumfeerivad olümplased, igaüks oma poolel, hiiglaste üle, kellest enamik on muundunud metsloomadeks: madu, röövlinnud, lõvid või härjad. Nende appi tulnud ema Gaia ei saa midagi teha ja peab vaatama, kuidas nad jumalate löökide all valusalt väänduvad.

Hellenistlikus skulptuuris ilmneb veel üks nähtus: erastamine, mis hõlmab vanemate avalike mustrite tagasivõtmist dekoratiivses skulptuuris. Selline retrospektiivne stiil esineb ka keraamikas. Mis puutub portreedesse, siis need on naturalistliku varjundiga, mis on Rooma kunsti mõjul.

Barberini faun, pronksist originaali marmorkoopia, umbes 200 eKr, Glyptothek, München

Maalid ja mosaiigid

Vähesed Kreeka seinamaalingud on sajandeid säilinud. Siiski võime uurida hellenistlikke mõjutusi Rooma freskodel, näiteks Pompeji või Herculaneumi freskodel. Teatud mosaiigid annavad üsna hea ettekujutuse tolleaegsest "suurest maalikunstist": need on koopiad freskodest. Üks näide on Aleksandri mosaiik, mis kujutab noore vallutaja ja suurkuningas Dareios III vastasseisu Issose lahingus, mosaiik, mis kaunistab Pompeijis asuva Fauni maja seinu. Arvatakse, et tegemist on Plinius Vanema (XXXV, 110) kirjeldatud teose koopiaga, mille oli maalinud Philoxenus Eretriast Makedoonia kuninga Kassandrile 4. sajandi lõpus eKr. Mosaiik võimaldab meil imetleda värvivalikut, kompositsiooni koos pööratud liikumise ja näo väljendusrikkusega.

Arheoloogilised avastused Pagasase kalmistul (tänapäeva Volose lähedal), Pagasese lahe ääres, või Verginas (1987), endises Makedoonia kuningriigis, on toonud päevavalgele mõned originaalsed teosed. Näiteks Philip II hauakambrist on leitud suur friis, mis kujutab kuninglikku lõvijahti ja mis on tähelepanuväärne oma kompositsiooni, figuuride paigutuse ja realistliku looduse kujutamise poolest.

Hellenistlik periood on samuti mosaiigi arengu aeg, eriti 2. sajandil eKr tegutsenud Pergamoni Sosose tööde puhul, kes on ainus mosaiigikunstnik, keda Plinius mainib (XXXVI, 184). Tema maitse trompe l'oeil'i (optiline illusioon) ja meediumi efektide suhtes on näha mitmetes talle omistatud töödes, nagu näiteks Vatikani muuseumis asuv "Pahteldamata põrand", mis kujutab söögijääke (kalaluud, luud, tühjad karbid jne), ja Kapitooliumi muuseumis asuv "Tuvi bassein", mis on tuntud Hadrianuse villast leitud reproduktsiooni järgi. Selles on näha nelja tuvi, kes istuvad veega täidetud basseini serval. Üks neist kastab end, samal ajal kui teised näivad puhkavat, mis tekitab kunstniku poolt suurepäraselt uuritud peegelduste ja varjude efektid.

Aleksandri mosaiik Pompei Fauni majast, praegu Napoli riiklikus arheoloogiamuuseumis.

Keraamika

Hellenistlik periood on vaasidele maalimise languse aeg. Kõige tavalisemad vaasid on mustad ja ühtlased, läikiva, lakile sarnaneva välimusega, kaunistatud lihtsate lille- või festoonimotiividega. See on ka periood, mil ilmusid reljeefsed vaasid, kahtlemata väärismetallist valmistatud vaaside jäljendamiseks: reljeefsed pärgad kanti vaasi korpusele, või nagu siin näidatud vaasi puhul, sai see sooni või gadroone. Leidub ka keerulisemaid reljeefseid reljeefe, mille aluseks on loomad või legendaarsed olendid. Ka vaaside vormid on inspireeritud metallitraditsioonist: nii on siin kujutatud lagynos (pildil), ajastule iseloomulik veinipurk.

Paralleelselt eksisteeris ka polükromaatilise figuraalse maalimise traditsioon: kunstnikud püüdsid kasutada varasemast rohkem erinevaid värvitoone. Need uuemad värvid on siiski õrnemad ja ei kannata kuumust. Seetõttu toimus maalimine pärast põletamist, vastupidiselt traditsioonilisele tavale. Pigmendi hapruse tõttu ei saanud neid vaase sageli kasutada, vaid neid kasutati vaid matustel. Selle stiili kõige esinduslikumad eksemplarid pärinevad Centuripe'ist Sitsiiliast, kus tegutses kuni 3. sajandini eKr. üks töökoda. Neid vaase iseloomustab roosaks värvitud alus. Sageli naisfiguurid on kujutatud värvilistes rõivastes: sinilillat värvi kitoon, kollane hima, valge loor. Stiil meenutab Pompei'i ja paikneb palju rohkem suurejooneliste kaasaegsete maalingute kui punafiguurse keraamika pärandi poolel.

Muusikainstrumentidega kaunistatud Lagynos, 150100 ‑eKr, Louvre

Väikesed kunstid

Metalliline kunst

Edusammud pronksivalu alal võimaldasid kreeklastel luua suuri teoseid, nagu näiteks 32 meetri kõrgune Rhodose koloss. Paljud suured pronksist kujud läksid kaduma - enamik neist sulatati materjali taaskasutamiseks. Seetõttu on tänapäevalgi säilinud vaid väiksemad esemed. Õnneks oli hellenistliku Kreeka ajal toorainet pärast idapoolseid vallutusi rohkesti.

Metallvaasidega tegelemine sai uue täiuse: kunstnikud võistlesid omavahel suure virtuoossusega. Panagyurishte'ist (praegu Bulgaarias) on leitud oskuslikult skulptuuritud kuldvaasid: ühel amforal on käepidemed kahest kentauri käepidemest. Salonicast mitte kaugel asuvas Dervenis on leitud hauakambris suur pronksist voluutidega krater, mis pärineb umbes aastast 320 eKr ja kaalub 40 kilogrammi (Derveni krater). See on kaunistatud 32 sentimeetri kõrguse reljeefse friisiga, mis kujutab Dionysoseid, keda ümbritseb Ariadne ja tema satüüri- ja menaadiprotsessioon. Kael on kaunistatud ornamendimotiividega, samal ajal kui neli reljeefset satiiri istuvad vaasi õlgadel. Sarnane on areng ka ehtekunsti puhul. Tolle aja ehtekunstnikud olid suurepärased detailide ja filigraansuse käsitlemisel: nii on matusepärgadel kujutatud väga realistlikud puulehed või nisuvarred. Sel perioodil õitses vääriskivide sisestamine.

Kujukesed olid sama moodsad. Need kujutasid nii jumalusi kui ka kaasaegse elu teemasid. Nii tekkis "neegri" teema, eriti Ptolemaioste Egiptuses: need mustanahaliste noorukite kujud olid edukad kuni Rooma perioodini. Mõnikord taandati need suurte skulptuuride vormi kajastamiseks: nii leidub arvukalt Antiookia Tyche (õnne) miniatuurseid koopiaid, mille originaal pärineb 3. sajandi algusest eKr.

Terra cotta figuurid

Varem religioosseks otstarbeks ette nähtud kreeka terrakottafiguuri kasutati hellenistlikus Kreekas sagedamini matuse- ja isegi dekoratiivsetel eesmärkidel. Vormistustehnika täiustumine võimaldas luua tõelisi miniatuurseid, väga üksikasjalikke kujusid.

Böötias Tanagras kujutavad elavatest värvidest tulvil figuurid enamasti elegantseid naisi võluvates stseenides. Väike-Aasias, Smyrnas, esinesid kõrvuti kaks peamist stiili: esiteks suurte skulptuuride meistriteoste, nagu Farnese Heraklese kullatud terrakota koopiad. Täiesti teistsuguse žanri moodustavad "groteskid", mis vastanduvad teravalt "kreeka ilu" kaanonitele: koroplathos (figuuride valmistaja) kujundab deformeerunud kehasid piinlikes poosides - küürakad, epileptikud, hüdrotsefaalid, rasvunud naised jne. Seega võib küsida, kas tegemist on meditsiiniliste modellidega, kuna Smürna linn on tuntud oma meditsiinikooli poolest. Või on need lihtsalt karikatuurid, mis on mõeldud naeru tekitamiseks. "Groteskid" on võrdselt levinud nii Tarsuses kui ka Aleksandrias.

Klaasikunst ja glüptika

Hellenistlikul perioodil avastasid kreeklased, kes seni tundsid ainult vormitud klaasi, klaasipuhumise tehnika, mis võimaldas uusi vorme. Klaasikunst arenes eriti Itaalias. Vormitud klaas jätkus, eelkõige sügavtrükitud ehete loomisel.

Kalliskividele graveerimise kunst ei arenenud peaaegu üldse, piirdudes masstoodanguga, millel puudus originaalsus. Kompensatsiooniks ilmus kamee. See tähendab reljeefset lõikamist mitmest värvilisest kihist koosnevale kivile, mis võimaldab eseme reljeefset esitlemist värvi mõju kaudu. Seejärel paigaldatakse see ripatsisse või sõrmusesse. Hellenistlikust ajastust pärinevad mõned meistriteosed, nagu Gonzaga kamee, mida praegu säilitatakse Ermitaažis.

Matusekrooni elemendid, 3. saj. pKr, Louvre'is


Rasvunud naine, kes hoiab käes veinipotti, Kertch, 4. sajandi teine pool eKr, Louvre

Seotud leheküljed

• Samothrakia tiibadega võit