Brasiilia jalgpalluri kohta vt Sócrates

Sokrates (469 eKr - 399 eKr) oli üks suurimaid kreeka filosoofe. Ta ei pakkunud välja mingeid konkreetseid teadmisi ega poliitikat. Ta näitas, kuidas argumentatsioon, arutelu ja diskussioon aitavad inimestel mõista keerulisi küsimusi. Enamik küsimusi, mida ta käsitles, olid vaid pealiskaudselt poliitilised. Selle all olid need moraalsed küsimused selle kohta, kuidas tuleks elu elada. Sokratese mõju on selline, et enne teda tegutsenud filosoofe nimetatakse presokraatlikeks filosoofideks.

Sokrates tekitas endale vaenlasi, kellest kolm esitasid tema vastu süüdistuse. Sokratese üle mõisteti 399. aastal eKr kohut, ta tunnistati süüdi ja tapeti hemlocki (taimne mürk) joomisega. Tema kohtuprotsessi ja surma lugu on teemaks Platoni traktaadis, mida nimetatakse apoloogiaks.

Enamik sellest, mida me teame Sokratese kohta, pärineb tema õpilase Platoni töödest. Sokrates elas Kreeka linnas Ateenas. Tema õpetamismeetodiks oli dialoog üksikute õpilastega. Nad pakkusid välja mingi seisukoha ja Sokrates küsis neilt, mida nad mõtlevad. Ta teeskles: "Ma ei tea midagi, ma püüan lihtsalt aru saada, mida te ütlete" või midagi sellist. Seda nimetatakse nüüd Sokratese õpetamismeetodiks.

Sokratest nimetatakse mõnikord "lääne filosoofia isaks". Seda seetõttu, et ta tõstatas oma aruteludes mõned filosoofia põhiküsimused, mille üle arutletakse tänapäevalgi. Mõned tema õpetatud inimesed said tähtsaks ja edukaks, nagu Platon ja Alkiibiades.

Elulugu lühidalt

Sokrates sündis umbes 469. aastal eKr Ateenas. Tema päritolu oli lihtne: isa oli kujuvalaja, ema arvatavasti ämmaemand. Talle ei ole omistatud säilinud kirjalikke teoseid — tema mõtted ja õpetus jõuavad meieni peamiselt Platoni ja ka Xenophoni ning satiirilise näitekirjaniku Aristophanese kaudu. Sokrates teenis ka sõjaväes Peloponnesose sõdade ajal ning osales Ateena avalikus elus, kuid ta ei jätnud maha süsteemset filosoofilist koolkonda kirjalike tekstide kaudu.

Õpetus ja meetod

Sokrates on kuulus oma dialoogilisele õpetamisviisile. Tema meetod lähtub küsimuste esitamisest ja vastuste kriitilisest uurimisest — eesmärk ei olnud niivõrd teadmiste „andele“ jagamine kui isikliku arusaama ja selguse saavutamine. Seda protsessi nimetatakse sageli sokraatiliseks meetodiks või elenchuseks (ülenduse kaudu vastuolu paljastamine) ning maieutikaks (õppija „sünnitamise“ abistamine mõistetes). Ta kasutas irooniat — teeseldes teadmatusi — et panna vestluspartner oma ütlusi põhjendama ja vastuolusid avastama.

Põhilised teemad

Sokrates huvitas eelkõige eetika ja vooruse küsimused: mis on õigus, mis on õige elu, mis on voorus ja kuidas seda saavutada. Ta küsis sageli definitsioone (nt „Mis on õiglus?“) ning suunas dialoogi nii, et vastused pidid vastu pidama loogilisele kontrollile. Talle omistatakse ka kuulus mõte, mis Platoni kaudu väljendub: "Mõtlemata elu ei vääri elamist" — rõhutamaks eneserefleksiooni ja eetilise eneseteadvuse tähtsust.

Kohtuprotsess ja surm

Ateenas esitati Sokratese vastu süüdistused noorsoo mõjutamises ja uute jumalate tutvustamises ehk jumalate eiramisel. 399. aastal eKr peeti kohtuprotsess, mille tulemusena mõisteti ta süüdi ja karistuseks määrati surm. Platoni Apoloogia ja teised allikad kirjeldavad tema kaitset — ta seisis oma põhimõtete eest ja keeldus vältimast oma seisukohti vaid hirmust surma ees. Täitmisel jõi ta hemlocki ehk surmavat taimset mürki.

Pärand ja mõju

Sokratese tähtsus seisneb nii tema eetilises pöördes filosoofias kui ka meetodis, mida hilisemad mõtlejad kasutasid ja arendasid. Tema õpilane Platon kirjalikult talletas palju sokraatilisest dialogist ja kasutas Sokratest peategelasena mitmetes teostes, mis on kujundanud lääne filosoofia edasist arengut. Sokratese rõhuasetus kriitilisele mõtlemisele, selgetele definitsioonidele ja moraalsele uurimisele on aluseks paljudele hilisematele eetika- ja teadusliku arutelu traditsioonidele.

Allikad ja tõlgendused

Teadmised Sokratesest põhinevad peamiselt kolmel allikagrupil: Platoni dialoogid (kus Sokrates sageli figuurina esineb), Xenophoni kirjutised (rohkem ajaloolise ja praktilise lähenemisega), ning Aristophanese näidend „Pilved“, mis kujutab teda satiirilises valguses. Kuna Sokrates ise ei jätnud maha kirjalikke lähtetekste, on ajaloos ja filosoofilises kirjanduses jätkuvalt vaidlusi selle üle, millised väited talle isiklikult kuuluvad ja millised tegelikult peegeldavad tema järeltulijate või vastaste seisukohti.

Kuigi tema elu ja surm olid vastuolulised, on Sokrates jäänud oluliseks eeskujuks kriitilisele mõtlemisele ja eetilisele refleksioonile — tema mõju ulatub kaugele väljapoole antiikset Ateena ühiskonda.