Eelsokraatikud: Kreeka varased filosoofid — naturalismi ja teaduse algus

Kreeka eelsokraatlikud filosoofid tegutsesid enne Sokratest. Mõiste populaarne kasutus pärineb Hermann Dielsi teosest "Die Fragmente der Vorsokratiker" (1903).

Suurem osa sellest, mida me teame eelsokraktiliste filosoofide kohta, pärineb hilisemate filosoofide ja ajaloolaste tsitaatidest. Kuigi enamik neist on koostanud olulisi tekste, ei ole ükski neist tekstidest täielikult säilinud. Tänapäeval kasutatavad väljaanded (nt Diels–Kranzi kooskogud) koguvad fragmente ja testimonia — hilisematelt autoritelt pärinevaid tsitaate ja kokkuvõtteid.

Ingliskeelsed standardteosed on järgmised:

• Gompertz, Theodor 1901. Kreeka mõtlejad: antiikfilosoofia ajalugu. 1. köide: algused. London: Murray.
• Guthrie W.K. 1962. Kreeka filosoofia ajalugu. 1. köide: Varasemad presokraatikud ja pütagoorlased. Cambridge University Press.

Põhiidee, mis motiveeris enamikku presokraatikuid (nagu neid nimetatakse), on naturalism. See on idee, et elu ja maailma puudutavatele küsimustele saab vastata ilma müüte kasutamata ja et "looduslik maailm on kogu reaalsus". Naturalismi nime all mõeldi sageli ka püüdlust leida üks algpõhjus või põhimõte (kreeka keeles archê), millest kogu maailm koosneb või mis seda juhib.

Kreeklaste puhul näeme, kuidas ratsionaalne mõtlemine ja teaduslik arutlusviis tõuseb välja teadusele eelnenud ajastu udust ja müütidest, kuid mitte äkki, vaid aeglaselt ja järk-järgult. See protsess hõlmas teooriate konstrueerimist, loogilist arutlemist, mõnikord vaatlusi ja mehaanilist seletust looduses toimuvale ning matemaatilise ja kosmoloogilise mõtlemise arengut.

Peamised esindajad ja nende ideed

• Thales (Miletos) — peeti sageli esimeseks filosoofiks; arvas, et algpõhjus (archê) on vesi ja ta uuris ka geomeetriat ning ilmavaatlusi.
• Anaximander — pakkus välja määramatuse või piirideta aine (apeiron) kui põhjuse; tegi varajasi ideid kosmoloogiast ja elusolendite päritolust.
• Anaximenes — pidas õhku või hingust (aēr) maailmateguri keskseks elemendiks.
• Pütagorlased — rõhutasid arvude ja matemaatika olulisust maailma struktuuri seletamisel; panid aluse aritmeetika, geomeetria ja muusika-harmoonia uurimisele.
• Herakleitos — rõhutas muutuse kõikehõlmavat olemust (tuntud fraas: "kõik voolab"); pidas tule ja vastandite dialektilist mängu tähtsaks.
• Parmenides — esindas Elealaste koolkonda: väitis, et tõeline olemus on muutumatu ja et muutus ja mitmikus on illusioon; see argument sundis filosoofia ajaloos ratsionaalsele täpsusele ja loogilisele kriitikale keskenduma.
• Empedokles — pakkus nelja "juure" õpetust (maa, vesi, õhk, tuli) ning kahte vastast jõudu (Armuni/Ühendamise ja Vaenu/Eraldamise printsiip), selgitamaks muutusi looduses.
• Anaxagoras — tutvustas mõistet nous (mõistus või intellekt) universumi organiseeriva printsiibina ja püüdis seletada taevakehade liikumist ja kosmoloogiat loogiliselt.
• Leukippos ja Demokritos (atomistid) — pakkusid välja, et kõik koosneb jagamatutest osakestest (atomitest) ja tühimikust; see on varane versioon materjali reduktsioonilisest selgitusest, mis mõjutas hilisemat teaduslikku ja filosoofilist mõtlemist.

Allikad ja tekstide säilimine

Suur osa presokraatikute tööst on säilinud vaid fragmentide ja kommentaaride kujul. Fragmente edastasid ja tõlkisid peamiselt hilisemad autorid nagu Aristoteles, Platon, Diogenes Laertios, Simplikios ja teised doxograafid või kommenteerijad. See kontekst tähendab, et tänapäeva tõlgendused tuginevad sageli hilisematele kokkuvõtetele ja fragmentide valikule, mistõttu on oluline eristada originaalset mõtet hilisemate interpreetide lisanditest.

Metoodika ja mõju teadusele

Eelsokraatikud panid aluse naturalistlikule lähenemisele: nad otsisid looduslikke seletusi ilma üleloomulike seletusteta, töötasid välja üldistusi (nt arusaam põhielementidest), kasutasid loogikat ja argumentatsiooni ning mõningal määral ka vaatlust (näiteks astronoomilised tähelepanekud). Nende töö aitas luua eeldused matemaatika, kosmoloogia, meditsiini ja hilisema teadusliku meetodi arengule.

Miks neid nimetatakse "presokraatikuteks"?

Mõiste ("presokraatikud") on hilisem ajalooline ja taksonoomiline määratlus: see liigitab mõtlejad kronoloogiliselt ning rõhutab, et nad eelnesid Sokratesele. Mõnel juhul on see nimekeht väga üldine — osa nendest mõtlejatest mõjutasid otseselt Sokratese ja platoonilise filosoofia kujunemist, teised tegutsesid samal ajal või isegi pärast Sokratest.

Kokkuvõte

Eelsokraatikud tähistasid olulist pöördepunkti inimkonna mõtlemises: nad kogusid loogilisi ja naturalistlikke seletusi maailma kohta, otsisid universaalseid printsiibe (näiteks archê) ja panid aluse teemadele, mida filosoofia ja teadus hiljem edasi arendasid. Kuigi nende tekstid on fragmentaarsed, on nende tähendus selgelt tuntav — nad aitasid nihutada arutelu mütoloogiliselt põhinevast seletusest ratsionaalsema ja süsteemsema teadliku uurimise suunas.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes olid kreeka filosoofide eelsokratlased?

K: Miks on populaarne mõiste "eelsokraatikud"?

K: Kui palju me teame eelsokraatlikest filosoofidest?

K: Kas on säilinud mingeid Sokratese-eelsete filosoofide kirjutatud tekste täielikus vormis?

K: Millised on mõned standardsed ingliskeelsed teosed, mis käsitlevad eelseokraatlikku filosoofiat?

K: Milline idee ajendas enamikku presokraatikuid?

K: Mis on naturalism?

Otsing