Seitse surmapattu — definitsioon, loetelu ja kristlik tähendus

Seitse surmapattu: definitsioon, loetelu ja kristlik tähendus. Tutvu himu, ahnus, laiskus, viha jt pattudega, nende pärinemise ja moraalse tõlgendusega.

Mõned kristluse järgijad õpetavad, et on olemas patud, mis toovad endaga kaasa teisi patte ja vaimset langust. Neid seitset nimetatakse tavaliselt surmavateks pattudeks. Kuigi otse Piiblis ei ole ühte loetelu nimetatud „seitse surmapattu”, kujunes nende tänapäevane kujutis keskaja ja eriti Dante töösse ja kirikukirjandusse — neid kohtame tuntud teoses Jumalik komöödia.

Mis on „surmapatt”?

Terminit „surmapatt” (mortalia peccata või capital sins) on ajalooliselt kasutatud selleks, et nimetada neid seisundeid või kalduvusi, mis soodustavad teisi patte ja viivad inimese distantseerumiseni Jumalast ja ligimestest. Need ei ole alati üksikute tegude kirjeldused, vaid pigem püsivad hingelised eelistused — harjumused ja motiivid, mis suunavad käitumist.

Seitse surmapattu ja nende selgitused

• himu (hoorus) – ebaseaduslik või väljavenitatud seksuaalne himu, soov rahuldada liigtasusel põhinevaid ihasid. Danteliku tõlgenduse järgi on see „liigne armastus teiste vastu”, mis vähendab armastust Jumala vastu.
• Ahnitsemine – liigsel naudingul või luksusel keskendumine, näiteks toidu, joogi või uimastite liigne tarvitamine; Dante kutsus seda „liigseks naudingurõõmuks”. (Tartus on „ahnus” ja „ahnitsemine” vahel mõnikord eristusi keeleliselt.)
• Ahnus – (ka ahnus) soov omada rohkem kui vaja, liigne armastus raha, võimu või vara vastu. Dante kirjeldas seda kui „liigset armastust raha ja võimu vastu”; näited tänapäeva elust on näiteks liigsed materiaalsed mugavused või varandusihalus.
• Laiskus (ladina keeles acedia) – tegevusetus, ükskõiksus või vaimne uimasus, mis takistab inimesel täita oma kohustusi Jumala ja ligimese ees. Laiskus võib väljenduda nii töö- ja elujõu kadumises kui ka vaimses ükskõiksuses.
• Viha (vihkamine) – õiglustundest või solvumisest kasvav, kuid kontrollimatu kättemaksusoov ja pahatahtlikkus; Dante kujutas seda kui „õigluse armastuse perverteerumist kättemaksuks”.
• Kadedus – teiste omanduse, edu või vooruste vastu suunatud rahulolematus ja pahatahtlikkus; Dante nägi kadedust kui „armastuse pöördumist enda hüvede kinnipidamiseks, mis väljendub soovina teistelt neid ära võtta”.
• Uhkus (edevus) – liigne enesekeskus, soov olla tähtis või ülekaalukas teiste suhtes; sageli peetakse uhkust „kõigist patudest esimeseks”, sest see seab inimese Jumala kohale ja teised alla.

Ajalooline ja kirjanduslik taust

Kuigi Piiblis ei ole loetletud täpset seitset nime, mõjutas keskaja teoloogia ja kirjandus tugevalt seda, kuidas need patud määratleti ja järjestati. Kõige tuntum populariseerija on Dante Alighieri, kelle jumalikus komöödias (eriti Purgatooriumis) on iga patt seotud konkreetsete pattude puhastamise ringidega ja tal on oma teoloogiline tõlgendus iga pahe kohta.

Kirikuline õpetus ja kaasaegne käsitlus

Katoliku traditsioon kajastab neid kalduvusi ametlikus katekismuses, kus seitset surmapattu käsitletakse lühidalt kui põhikalduvusi, mis sünnitavad teisi patte. Samas on peamine moraaliallikas kristlaste jaoks endiselt kümme käsku ja õndsusavaldused (ja need kuuluvad laiemasse kroonika mäejutlusest pärit moraalijuhistesse).

Nende pattude vastu on kristlikus traditsioonis loodud ka vastandvoorused ehk voorused — artiklis mainitud seitse voorust: kasinus, mõõdukus, heategevus, innukus, leebus, heldus ja alandlikkus — mis aitavad võidelda iga surmapatuga.

Terminoloogia ja mnemotehnika

Traditsioonilised ladinakeelsed nimetused on superbia, avaritia, luxuria, invidia, gula, ira ja accidia. Nende esitähtedelt moodustatakse keskaegne akronüüm saligia, mis seostub verbiga saligiare („sooritama surmapattu”). Inglise keeles on levinud mnemotehniline rida PEG'S LAW (Pride, Envy, Greed, Sloth, Lust, Avarice, Wrath), mis aitab neid meeles pidada.

Miks need on tähtsad ja kuidas nendega tegeleda

• Teoloogia ja moraal: seitse surmapattu ei ole vaid akadeemiline klassifikatsioon — neid käsitletakse kui sügavaid inimlikke kalduvusi, mis võivad lõhkuda suhteid Jumala ja inimestega ning juhtida ühiskondlikku kahju.
• Praktiline vaimne elu: traditsioonilised vaimse elu harjutused (palve, paast, meeleparandus, sakramentide vastuvõtt, ligimese teenimine) on olnud ettepanekuks, kuidas neid kalduvusi ümber kujundada voorusteks.
• Teraapia ja eneseanalüüs: tänapäeval käsitletakse neid sageli ka psühholoogilise ja sotsiaalse käitumise vaatepunktist — harjumused, sõltuvused ja suhted võivad paljudel juhtudel vajada nii vaimset kui ka professionaalset abi.

Kriitika ja eri tõlgendused

Mõned kaasaegsed teoloogid ja ajaloolased rõhutavad, et „seitse surmapattu” on pigem keskaja konstruktsioon, mis aitab korrastada moraalset õpetust, mitte otsene Piibli päritolu. Protestantses kontekstis pole alati sama akadeemiline rõhk seitsmel pardel kui katoliku traditsioonis, kuid paljud surevad kristlikud kogukonnad tunnevad neid kalduvusi äratundmisena ja kasulikuna moraalseks enesekriitikaks.

Kokkuvõte

Seitse surmapattu on keskaja kristliku moraalteoloogia üks tuntumaid kategooriaid: himu, ahnitsemine/ahnus, laiskus, viha, kadedus ja uhkus. Need ei ole ainult üksikud teod, vaid sügavamad kalduvused, mis võivad tekitada õnnetusi nii isiklikult kui ka ühiskondlikult. Kristlik õpetus pakub neile nii teoreetilist sildi (nt Dante ja skolastika) kui ka praktilisi vastumeetmeid — voorused, palve ja ühiskondlik vastutus on peamised vahendid nende ületamiseks.

Küsimused ja vastused

K: Millised on seitse surmapattu?

K: Kust pärineb seitsme surmapatu mõiste?

K: Kas seitset surmapattu mainitakse Piiblis?

K: Kuidas on seitset surmapattu kujutatud kunstis ja kirjanduses?

K: Mis on nende pattude vastandiks?

K: Milliseid patte need käitumisviisid või harjumused moodustavad?

K: Mitu kurja mõtet tunnistasid kõrbeisad?

Otsing