Laiskus (surmapatt) — tähendus, religioosne ja ajalooline ülevaade

Laiskus (surmapatt) — sügav religioosne ja ajalooline ülevaade: tähendus, teoloogilised vaated, filosoofia ja sotsiaalne kontekst läbi aegade.

Autor: Leandro Alegsa

13-11-2025 10:45

Kristluses tähendab laiskus seda, et inimene ei taha töötada, sest tal puudub motivatsioon. Inimene jääb füüsiliselt tegevusetuks ja jätab tähelepanuta selle, mida Jumal on öelnud. Väga sageli toob see kaasa ressursside raiskamise. Näiteks tähendab laiskus seda, et inimene ei aita abivajajaid, kuigi ta saaks seda teha. Laiskus on üks seitsmest peapatust, mida nimetatakse ka seitsmeks surmapatuseks.

Protestantide jaoks on hoolsus (või raske töö) üks viis, kuidas Jumalale meeldida. Max Weber (1864-1920) käsitleb seda oma teoses "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim". Oma teoses "Anthropologie in pragmatischer Hinsicht" väitis Immanuel Kant, et pealispattudest laiskus, argus ja valetamine on esimene neist kõige põlastusväärsem. Samas näeb ta selles ka indiviidi enesekaitsemeetodit, sest pikad raske töö faasid viivad inimese väsimuseni ja lühikeste pauside tegemiseni tööintervallide vahel. Ilma nende pausideta teeks maailmas olev rahulik pahatahtlikkus palju suuremat kahju. 1846. aastal kirjutas Louis Blanc tööõiguse kohta. Tol ajal oli finantskriis ja paljud inimesed olid töötud. Kriis viis 1848. aasta Prantsuse revolutsioonini. 1880. aastal avaldas sotsialist Paul Lafargue essee "Õigus olla laisk", kus ta selgitab, et töölisel peaks olema õigus olla laisk.

Religioosne kontekst ja erinevad tõlgendused

Kristlikus traditsioonis on laiskust sageli käsitletud nii moraalse nõrkuse kui ka vaimse longusena. Katoliiklikus ja idakristlikus mõtlemises on olemas täpsemad terminid nagu acedia — vaimne üksluisus, loidus ja huvi kaotus usu ning palve vastu. Monastilises kontekstis peeti acedia tõsiseks ohuks, sest see häiris inimese pühendumist jumalikule elule ja teenimisele.

Samas eristavad teoloogid ja usulised õpetused sageli kahte asja:

vaimne laiskus — üksnes huvi ja usu kadumine, millel võivad olla sügavamad põhjused (nt depressioon või vaimne läbipõlemine), ja

füüsiline töötahe — igapäevane tegevusetus, mis võib olla moraalne probleem, kui see kahjustab teisi või röövib võimalusi abistada lähedasi.

Ajalooline ja filosoofiline ülevaade

17.–19. sajandi Euroopa mõtlemises kujunes tugev seos töö ja vooruse vahel. Max Weber tõi esile, kuidas protestantlik eetika tõstis töö ja hoolsuse moraalse tähtsuse ning andis seeläbi majanduslikule käitumisele etikapõhja, mis aitas kaasa kapitalistliku majandussüsteemi arengule.

Filosoofiliselt kritiseerisid mitmed mõtlejad teatud tüüpi laiskust kui iseloomu puudujääki, kuid paljud tunnistasid ka, et inimesele on vajalikud puhkehetked ja et liigne töö võib viia kahjulike tagajärgedeni. Immanuel Kant käsitles inimese käitumist ja voorust ning tõstis esile nii töö kui ka mõistliku mõõdukuse olulisust.

19. sajandil tõid sotsiaalsed kriisid ja tööstusrevolutsiooni tingimused kaasa uued vaated tööle. Louis Blanci ideed töötajate õigustest ja töö korraldusest aitasid vormida arutelusid tööhõive, riiklike kohustuste ja sotsiaalse kaitse üle ning need mõjud olid osa ka 1848. aasta sündmustest. Radikaalsemas võtmes kritiseeris sotsialist Paul Lafargue töökultuse liialdatud glorifitseerimist ja kaitses puhkuse ning vaba aja õigust oma essees "Õigus olla laisk".

Mõju tänapäeval ja praktilised vaated

Tänases ühiskonnas kohtub mõiste „laiskus” mitme aspektiga:

psühholoogiline — motivatsiooni langus, edasilükkamine (prokrastinatsioon), depressioon või läbipõlemine;

sotsiaalne — töötingimused, ebavõrdsus ja majanduslik surve, mis võivad sundida inimesi kas üle töötama või tundma lootusetust;

poliitiline — arutelud tööaja vähendamise, põhisissetuleku ja parema töö- ja eraelu tasakaalu üle.

Kuidas laiskust mõistlikult käsitleda:

erista moraalset hindamist ja psühholoogilist põhjendust — sageli ei ole „laiskus” inimese valik, vaid sümptom;

poliitika ja töökorraldus — lühemad tööpäevad, paindlik töötamine ja sotsiaalne kaitse vähendavad surveid ning muudavad „õige” töö mõistet inimlikumaks.

Lõppkokkuvõttes on laiskuse tähendus ja hinnang ajas ning kultuurides muutunud. Religioosses diskursuses võib see olla patu vorm, filosoofias iseloomu küsimus ning ajaloolises ja sotsiaalses kontekstis poliitiline ja majanduslik probleem. Parim lähenemine on eristada moraalset probleemset käitumist tervisest või ühiskondlikest põhjustest lähtuvast tegevusetusest ning otsida lahendusi, mis aitavad inimestel elada tervislikult ja tähendusrikkalt.

Abraham Bloemaert'i tähendamissõna nisust ja umbrohust, 1624. "Laisad talupojad" magavad töö asemel, kujutades laiskuse pattu.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sloode kristluses?

V: Laiskus kristluses on see, kui inimesel puudub motivatsioon tööd teha ja ta jätab tähelepanuta Jumala käsu, mis viib füüsilise tegevusetuse ja ressursside raiskamiseni.

K: Mis on näide laiskusest?

V: Näide laiskusest on see, kui inimene ei aita abivajajaid, kuigi ta on selleks võimeline.

K: Kuidas nimetatakse seitset peapattu?

V: Seitsme peapattu nimetatakse ka seitsmeks surmapatuseks.

K: Milline on protestantide seisukoht Jumala meeldimise kohta?

V: Protestantide jaoks on hoolsus ehk raske töö üks viis, kuidas Jumalale meeldida.

K: Milline on Immanuel Kanti seisukoht laiskuse kohta?

V: Immanuel Kant peab laiskust kõige põlastusväärsemaks peapatust. Samas näeb ta seda ka kui enesekaitsemeetodit üksikisikute jaoks, kes vajavad lühikesi pausid tööintervallide vahel, et mitte väsida.

K: Millest kirjutas Louis Blanc 1846. aastal?

V: 1846. aastal kirjutas Louis Blanc tööõiguse kohta finantskriisi ajal, mis tõi kaasa suure tööpuuduse.

K: Mida väitis sotsialist Paul Lafargue oma essees?

V: Oma 1880. aasta essees "Õigus olla laisk" väitis Paul Lafargue, et töölistel peaks olema õigus olla laisk.

Otsige