Spiritism on õpetus, mida propageeris prantsuse professor Allan Kardec (sünninimega Hippolyte Léon Denizard Rivail, 1804–1869). Kardec kodeeris ja süsteemistas vaimudega suhtlemise ja selle filosoofilised järeldused mitmes teoses; tema kaks esimest ja kõige mõjukamat raamatut olid:

  • Vaimude raamat – põhiteos, mis määratleb spiritismi õpetuse suunised, käsitledes selliseid suuri teemasid nagu Jumal, vaimude olemus, universum, inimese olemus, ühiskond, kultuur, moraal ja religioon. Raamat püüab anda vastuseid küsimustele hinge ellujäämisest, tagajärgedest ja moraalsest arengust läbi mitme kehastuse.
  • Meediumite raamat – praktilisem käsitlus, mis kirjeldab üksikasjalikult vaimutoime mehhanisme, meediumluse erinevaid vorme ning meetodeid, mida meediumid võivad arendada (nt automaatkirjutamine, trants, lauakummardamine, materialiseerumine jm). Raamat sisaldab ka juhiseid heade ja tõenduspõhiste seansside läbiviimiseks ning hoiatusi pettuste vastu.

Peamised Kardeci õpetusele omased ideed olid järgmised:

  • Kolme klassikalise teadmisvormi (teadus, filosoofia ja religioon) vahelise dialoogi edendamine, et saavutada tegelikkuse täielikumat mõistmist;
  • Ususüsteemide põhipunktide allutamine kriitilisele ja empiirilisele uurimisele, et eristada fantaasia ja tegelikkus. Kardec rõhutas uurimise, katsetamise ja kompromissitut dokumenteerimise tähtsust, et vältida nii materialismi kui ka dogmatismi.
  • Rõhutamine inimese vabadusest, võimust ja vastutusest – iga inimene saab oma tegude ja valikute kaudu edeneda või taganeda moraalses ja vaimses arengus; hing areneb mitmete inkarnatsioonide kaudu.

Kardeci spiritism sarnaneb mitmes mõttes laiemalt tuntud spiritismiga (st ilmselt viidetega spiritualismile ja seansikultuurile), kuid ta püüdis sellele anda selge filosoofilise ja moraalse süsteemi. Kardeci raamatud põhinesid ulatuslikel aruannetel seansside kohta, mille käigus ta väitis, et täheldas nähtusi, mida ta omistas kehalisele intelligentsusele (vaimudele). Tema meetod oli koguda küsimusi ja vaimude vastuseid, seejärel analüüsida neid loogiliselt ja järjestada terviklikuks doktriiniks.

Arthur Conan Doyle oli üks tuntumaid XX sajandi pooldajatest, kes kirjeldas ja toetas spiritismi (ta kirjutas teose "History of Spiritualism"). Samal ajal on teemal olnud nii pooldajaid kui ka kriitikuid: mitmed teadlased (nt Sir William Crookes ja Oliver Lodge) uurisid seansse ja teatasid mõningatest nähtudest, samas kui skeptikud on osutanud pettustele, psühholoogilistele seletustele ja kontrollimatute tunnistuste ebakindlusele.

  • Praktika ja seansid: tavapärased meediumitehnikad on automaatne kirjutamine, trants, selgeltnägemine, lauakummardamine, helinähtused, mõnikord ka materialiseerumine. Kardec rõhutas eetika ja kontrolli tähtsust: uskus, et meediumlus peab toimuma ausalt ning alluma kriitilisele kontrollile ja moraalsetele nõuetele.
  • Õpetuse moraalsed aspektid: spiritism rõhutab ligimesearmastust, enesetäiendamist, vabatahtlikku heategevust ja isiklikku vastutust — inimese moraalne areng on tema peamine eesmärk.
  • Leviku mõju: Kardeci õpetusel on olnud suur mõju, eriti Lõuna-Ameerikas (eelkõige Brasiilias, kus on tugev kardecistlik liikumine), samuti Prantsusmaal ja teistes maades. Spiritismi ja selle variantide mõju ilmneb nii religioossetes kogukondades kui ka parapsühholoogia uurimustes.
  • Teaduslik ja kriitiline perspektiiv: paljud väited põhinevad subjektiivsetel tunnistustel ja seanssiteatustel, mistõttu teaduslikus kogukonnas nõutakse rangeid katseid, reprodutseeritavust ja pettuse äraheitmist. Üksnes tunnistuste põhjal tehtud järeldused jäävad vastuoluliseks ning paljud nähtused on saanud alternatiivseid selgitusi (psühholoogiline autosugestioon, petmine jne).

Kokkuvõttes on Kardeci spiritism mõtlemapanev segu filosoofiast, moraalist ja seansipõhistest vaatluskogemustest. See õpetus pakub nii praktikutele kui ka huvilistele raamistiku hingeliste küsimuste uurimiseks, ent selle tõepära ja selgitused jäävad sageli vaidluse alla ning nõuavad hoolikat, kriitilist uurimist.