Alcibiades — Ateena riigimees, kindral ja poliitik (u.450–404 eKr)

Alcibiades, Kliiniase poeg (umbes 450–404 eKr), oli silmapaistev ateenlasest riigimees, kõnemees ja kindral. Ta oli oma ema aristokraatliku perekonna viimane kuulus liige ning üks vaieldavamaid ja mõjukamaid tegelasi Peloponnesose ajaloo lõpuperioodil. Tema poliitiline ja sõjaline tegevus mõjutas tugevalt Ateena saatust ja kogu piirkondlikku olukorda.

Varane elu ja haridus

Alcibiades sündis rikka ja mõjukasse perekonda. Noorukina oli ta tuntud oma võluva välimuse, seltskondliku osavuse ja ambitionaarsuse poolest. Ta oli ka Sokratese õpilane — see seos oli hiljem tema vastu kasutatav ja mängis rolli ka Sokratese kohtuasjas. Sokratese mõju noore Alcibiadese mõtlemisele ja käitumisele on arheoloogiliste ja kirjalike allikate põhjal märgatav, kuid Alcibiades ise jäi pigem pragmaatiliseks ja poliitiliselt aktiivseks kui filosoofiliselt tagasihoidlikuks.

Poliitiline tõus Ateenas

Ateenas tõusis Alcibiades kiiresti poliitilisse eliiti. Ta pooldas agressiivset välist poliitikat ja tugevdas oma positsiooni demokraatlike ja aristokraatlike ringkondade vahel manööverdades. 410. aasta alguses eKr propageeris ta julget võitlusstrateegiat, sealhulgas Sitsiilia ekspeditsiooni idee esiletõstmist, mis pidi laiendama Ateena mõju Magna Graeciasse.

Sitsiilia ekspeditsioon ja süüdistused

Alcibiades oli üks Sitsiilia ekspeditsiooni algatajatest ja tugevaim pooldaja Ateenas, kuid enne laeva väljumist süüdistasid tema poliitilised vaenlased teda pühaduseteotuses. Süüdistused ja poliitiline surve sundisid teda kiiresti Ateena luurest põgenema ning ta otsustas seekord rännata Spartasse. Tema peatumine ja vaatenurk selle konflikti teisele poolele kujutas endast erakordset poliitilist pöördepunkti.

Teenistus Spartas ja Pärsias

Spartas sai Alcibiadesist lühiajaliselt strateegiline nõunik. Ta andis soovitusi, mis aitasid Sparta vägedel teha otsustavaid samme Ateena vastu — näiteks Decelea vallutamine, mis kahjustas Ateena rahandust ja sõjalist tugevust. Kuid ka Sparta võimul olijatega tekkisid tal vastuolud ning lõpuks lahkus ta ja läks Pärsiasse, kus ta teenis satrapp Tissaphernese nõunikuna. (Satrapp oli Pärsia impeeriumi provintsi valitseja — Alcibiades tegutses siin nõunikuna ja liitlassarjana.)

Tagasipöördumine Ateena teenistusse

Pärast poliitilisi muutusi Ateenas ja tema liitlaste sekkumist sai Alcibiades lubatud kodulinna naasta. Ta taastati juhirollidesse ja teenis mitu aastat Ateena kindralina, tuues ka olulisi võite. Tema taktika oli sageli ebatraditsiooniline: ta eelistas linnade vallutamisel või võitude saavutamisel kasutada petlikke või diplomaatilisi lahendusi ettetõmbamise asemel. ^p151 Selle lähenemise tõttu oli ta mõnikord edukam kui traditsioonilise piiramise teel tegutsenud vennad.

Sõjaline tegevus ja poliitiline mõju

• Alcibiadesi strateegilised sammud aitasid mõnel perioodil Ateena sõjalist edu taastada — tema nimega on seotud mitmed merelahingutes saavutatud edud ja taktikad.
• Samal ajal aitas tema kavandlik tegevus (kui ta töötas Sparta ja hiljem Pärsia poolel) kaasa Ateena raskematele kaotustele, sest ta teadis Ateena nõrkusi ja sai neid kasutada.
• Ta osales ka Ateena sise- ja välispoliitiliste manöövrite korraldamises, sealhulgas 411. aasta poliitilistes kõikumistes, mis viisid osalise võimu keskendumiseni (oligarklikud katsed).

Langus ja surm

Alcibiadesi suur isiklik karisma ja sõjalised annetused ei suutnud teda kaitsta pideva poliitilise vaenulikkuse eest. Pärast Notiumi merelahingus 406 eKr kaotust langes tema maine Ateenas; ta langes uuesti pühastusest ja usaldusest välja ning pidi taas lahkuma. 404 eKr leidis ta surma Phrügias (varem teatud allikates märgitud kui Fulgia või Phrygia) — on vastuolulisi versioone selle kohta, kas tappis ta kohalike sõdurite rünnakus või mõne riigi (nt Sparta või perside) korraldusel. Tema surm tähistas lõppu ühe säravaima, kuid ka vastuolulisema karjääri Ateenasse lähedal ajal.

Isiklikud omadused ja pärand

Alcibiades oli tuntud oma ilme, julge poliitilise stiili ja meediaoskusliku eneseväljenduse poolest. Ta suutis inspireerida lojaalseid järgijaid, kuid ka koguda palju vaenlasi. Tema elu illustreerib, kui kiiresti võib poliitiline edu muutuda riiklikuks väljaheidetuks — sõltuvalt inimestest, kellest ta sõltus ja kes teda ümbritses. Tema suhe Sokratesega ja tema osalus poliitilistes süüdistustes mõjutasid ka hilisemaid filosoofilisi ja poliitilisi diskursusi Ateenast.

Kokkuvõte: Alcibiades oli erakordne ja vastuoluline juht, kelle ambitsioonid ja vaatenurgad mõjutasid otseselt Peloponnesose sõja käiku. Ta tegutses nii Ateena, Sparta kui ka Pärsia huvides, sageli skandaalide ja poliitiliste reetmiste keskel, ning tema elu lõppes pagenduses ja vägivallaaktiga. Tema pärand on segane: samas kui mõned vaatavad teda kui geniaalset strateegi, näevad teised teda kui isekat ja ebastabiilset poliitikut.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Alcibiades?

K: Millist rolli mängis ta Peloponnesose sõjas?

K: Kuhu läks ta pärast seda, kui teda Ateenas süüdistati pühaduseteotuses?

K: Mis juhtus Sitsiilia retke ajal Magna Graeciasse?

K: Kuidas aitas Alcibiades saavutada rahu Sparta ja Ateena vahel?

K: Kuidas Sokrates selles loos osales?

Otsing