Filosoofiline skeptitsism: määratlus, ajalugu ja põhimõtted

Avasta filosoofilise skeptitsismi määratlus, ajalugu ja põhimõtted — Vana-Kreekast Al-Ghazali ja Descartes'ini. Loe süvitsi ja sea oma veendumused proovile.

Filosoofiline skeptitsism (kreeka σκέψις — skepsis, mis tähendab "uurimist") on Vana-Kreekas alguse saanud filosoofilise mõtlemise koolkond ja meetod, mis on mõjutanud mitmeid erinevaid kultuure. Skeptitsism ei tähenda alati pelgalt umbusaldust — seda võib mõista ka meetodina, mille abil uuritakse väiteid, põhjendusi ja uskumuste aluseid. Paljud skeptikud analüüsivad oma ajastu tähendussüsteeme ning selle tulemuseks võib olla otsusevõimetuse ehk kahtluse (suspense of judgment) väljendus. Filosoofiline skeptitsism võib avalduda erinevalt: argumendina uskmatusest filosoofiliste lõplike lahenduste suhtes, agnostitsismina religioossete või metafüüsiliste teadmiste osas või ka radikaalse reaalsuse-küsimuse esitamisena. Üks tuntud haru on ka teadusliku skeptitsismi liikumine, mis keskendub väidete ja tõendite kriitilisele uurimisele ning ebaõigetel või kontrollimatutel väidetel nõuete seadmisel.

Ajalooline ülevaade

Skeptitsismil on mitu ajaloolist juurt. Vana-Kreekas eristus kaks peamist traditsiooni:

Pirrooni (Pyrrhonean) skeptitsism — nimi tuleneb Pyrrhost (ca 360–270 eKr). Pirrooni ümber koondunud mõtlejad soosivad otsustamise peatamist (i.e. epoché) ja püüavad saavutada hinge rahu (ataraxia) kahtluse kaudu.
Akadeemiline skeptitsism — seostub Platoni Akadeemiaga, eelkõige hilisema perioodiga (nt Karneades), kus rõhutati teadmise piiratust ja argumentide vastandamist, et näidata enamikke väiteid eba-kindlatena.

Skeptitsismi klassikalise allika esindaja on Sextus Empiricus, kelle teosed säilitasid ja edastasid hiilivaid skeptilisi argumendid keskajale. Varasemad ja paralleelsed mõttevoolud leidsid väljenduse ka mujal: näiteks Islami filosoofias tõi filosoofilise skeptitsismi põhialused laiemalt kultuuriruumi Al-Ghazali (läänes tuntud kui "Algazel"). Tema kriitika varakristlikust ja islami filosoofiast, eriti teoses "Tahāfüt al-falāsifa" (Filosoofide segadus), pööras tähelepanu filosoofiliste ja metafüüsiliste väidete alusetusele. On arutletud, et Rene Descartes' ideede ("Diskursus meetodist" ja meetodiline kahtlus) kujunemisel võis olla mõningaid mõjuvõtteid Al-Ghazali tekstidest, kuid see on tänapäevalgi teadlaste vahel vaieldav teema.

Põhimõtted ja meetodid

Filosoofilise skeptitsismi peamised tööriistad ja põhimõtted on:

Epoché — otsuse peatamine ehk ajutine seisukoha hoidmine, kuni põhjendused on piisavad;
Kahtluse meetod ehk metodiline kahtlus — väidete järjekindel kontrollimine ja testimine (Descartes kasutas seda süsteemi argumenteerimiseks, et leida fundamentaalne teadmise alus);
Tõendite nõue — väidete uskumiseks nõutakse piisavaid, kontrollitavaid ja selgeid põhjendusi;
Fallibilism — arusaam, et inimteadmised on altid eksimusele ja tuleb võtta arvesse võimalust, et meie parimadki põhjendused võivad olla valed;
Dialektiline kriitika — vasturääkivuste ja vastuargumentide kasutamine, et näidata väidete nõrkusi.

Peamised argumendid skeptitsismi poolt ja vastuargumendid

Skeptikud esitavad mitmeid argumente teadmiste ja veendumuste piiride kohta: näiteks regress-argument (iga õigustus vajab omakorda õigustust, ja see võib viia lõputusse regressi), või probleeme seoses induktiivsete järeldustega (David Hume rõhutas induktsiooni aluseta olemist). Tänapäeval on neid küsimusi edasi arendatud erinevate epistemoloogiliste kontseptsioonidega:

Vastuseks regressile on püüdlused leida alustavaid tõendeid (fundationalism), koherentseid tugivõrke (coherentism) või pragmatilisi lähenemisi.
Hume’i induktsiooni probleemile on vastatud teaduse meetodite, tõenäosusliku põhjenduse ja testitavuse rõhutamisega (nt Popperi falsifikatsioon).

Kaasaegne skeptitsism ja rakendused

Tänapäevane skeptitsism väljendub nii akadeemilises epistemoloogias kui ka igapäevases kriitilises mõtlemises. Mõned olulised rakendused:

Teaduslik skeptitsism — rõhutab empiiriliste tõendite, korduvuse ja kontrollitavuse tähtsust ning võitleb pseudoteaduse ja lubamatute väidete vastu;
Meedia- ja infokriitilisus — aitamine eristada usaldusväärset informatsiooni vale- või eksitavast sisust;
Õigus ja poliitika — õigusemõistmine ja poliitiline arutelu sõltuvad otsustus- ja tõenduspõhisest mõtlemisest;
Isiklik epistemoloogiline tagasihoidlikkus — teadmine oma teadmiste piiridest aitab vältida liialt kindlaid järeldusi ja soodustab avatumalt uue info vastu võtmist.

Kriitika ja piirangud

Radikaalne skeptitsism on saanud ka kriitikat. Peamised vastuväited on, et absoluutne kahtlus muutub praktikas eluvõimatuks (iga päev tuleb palju otsuseid teha ilma absoluutse veendumuseta) ning et skeptiline positsioon võib olla empiiriliselt ennastvastustavalt ebapraktiline (kui keegi väidab, et teadmised on võimatud, siis kuidas see väide ise õigustub?). Vastuseks on mitmed epistemoloogilised lähenemised, mis püüavad säilitada skepsise kriitilisust ilma täieliku nihilismi või tegevusetuseni langemiseta — näiteks fallibilism, pragmaatiline ratsionalism või püsiv tõenditele tuginev usaldus.

Kokkuvõte

Filosoofiline skeptitsism on mitmekihiline ja ajaloos mõjukaid harusid omav traditsioon, mis pakub olulisi tööriistu kritiliseks mõtlemiseks, teaduses ja igapäevases otsuste tegemises. Erinevad vormid — alates Pirrooni epoché'st kuni kaasaegse teadusliku skeptitsismini — aitavad selgitada, millal ja kuidas on õigustatud mõista midagi teadmisena ning millal on parem hoiduda lõplikest järeldustest kuni tugevamate tõenditeni.