Abraham Lincolni mõrvamine oli üks viimaseid sündmusi Ameerika kodusõjas, mis toimus suurel reedel, 14. aprillil 1865. aastal. President Lincoln lasti maha, kui ta vaatas Washingtonis Ford's Theatre'is näidendit "Meie Ameerika nõbu". Ta suri varakult järgmisel hommikul.
Lincolni tapja John Wilkes Booth oli näitleja ja konföderatsiooni toetaja, kes oli koos teiste meestega kavandanud välisministri William H. Sewardi ja asepresidendi Andrew Johnsoni tapmist. Booth lootis sellega tekitada segadust ja kukutada põhjamaade valitsus. Boothil õnnestus tappa Lincoln, kuid Seward ja Johnson jäid ellu. Lincoln oli esimene Ameerika president, kes mõrvati.
Atentaat ja selle kulg
Kuupäev ja koht: atentaadi toimepanemine juhtus 14. aprillil 1865 Ford's Theatre'is Washingtonis. Booth astus presidendi loosi valvava kasti, lasi Lincolnile pähe ühe püstolilöögi ja põgenes kohe teatrilavale hüpates. Ta murdis hüppe käigus ühe sääre ja pääses seejärel koos kaasosalisega linna.
Lincolnile osutatud abi ja surm: pärast lasku viidi haavatud president lähedal asuvasse Petersen House'i, kus arstid andsid abi, kuid haav osutus saatuslikuks. Lincoln suri järgmise päeva varahommikul, 15. aprillil 1865, kell umbes 7:22.
Toimepanija ja kaasosalised
John Wilkes Booth oli tuntud näitleja ja kirglik lõunapoolsete väärtuste toetaja. Tema põhieesmärk oli õõnestada föderaalse võimu positsiooni ja aidata konföderatsiooni kaotuse järel tekitada poliitiline kaos.
- Lewis Powell (Lewis Paine) ründas samal õhtul Washingtonis välisminister William H. Sewardi kodus ja raskelt vigastas teda, kuid Seward jäi ellu.
- George Atzerodt pidi tapma asepresident Andrew Johnsoni, kuid loobus ja ei täitnud oma ülesannet.
- David Herold abistas Boothi põgenemisel ja aitas tal alguses välja pääseda.
- Teised kaasosalised ja vandenõulased kasutasid Boothi korraldatud võrgustikku ja varjasid asjaosalisi; selle ringi kuulusid ka Mary Surratt, Dr. Samuel Mudd jt.
Põgenemine, tagaotsimine ja õiguslik järelm
Booth põgenes Washingtonist Virginia randa ja varjas end. Pärast intensiivset tagaajamist leidis valvurite rühm ta 26. aprillil 1865 Richard Garretti talust Virginia osariigis. Boothi tabamise käigus sai ta lasku kaela ning suri peagi pärast seda.
Pealtnägijate ja osalejate vastas toimus kiire ja ulatuslik uurimine. Viis vandenõulast, sealhulgas Mary Surratt, Lewis Powell, David Herold ja George Atzerodt, mõisteti sõjaväekomisjoni korras süüdi ja hukkasid 7. juulil 1865. Dr. Samuel Mudd ja teised said erinevad karistused; mitmed neist hiljem osaliselt või täielikult tänu presidendi andestustele vabastati.
Lincolni surma mõju ja tagajärjed
Riiklik lein ja mälestamine: Lincolni surma järel vallandus suur riiklik lein. Tema urni- ja surnukehaga toimusid avalikud matusetalitused Capitoliumis ja mitmetes linnades; keha toimetati rongiga läbi mitme linna kuni lõplikku maetumispaika Springfieldis, Illinoisis. Lincolnist sai rahvuslik mälestus- ja martyriikoon.
Poliitilised tagajärjed: Lincolni surm mõjutas otseselt Ameerika poliitikat ja taastamisaja (Reconstruction) kulgu. Tema asepresidentist järeltulija Andrew Johnson pidi võtma ette presidendi ametikohustused. Johnsoni poliitika ja Kongressi radikaalsete vabariiklaste vahel tekkisid tõsised vastuolud, mis kujundasid edasist taastamist ning seadusandlikku võitlust kodanikuõiguste ja lõunapoolsete osariikide taasliitmise üle.
Õigus- ja turvameetmed: Lincoln oli esimene USA president, kelle tapeti. Selle sündmuse tõttu hakati rohkem tähelepanu pöörama riigipeade ohutusele ja politseitöölaadidele; ametlikud lahendused ja püsivamad presidendi kaitsemehhanismid kujunesid edasi järk-järgult – ehkki täismahus presidendi kaitseülesanded sai hiljem spetsialiseerunud teenistus.
Pärand
Abraham Lincolni mõrv jättis sügava ja püsiva jälje Ameerika ajalukku. See sündmus kiirendas riiklikku mätet ja intensiivset debatierinevuse taastamise üle ning mõjutas aja kulgu poliitiliselt ja ühiskondlikult. Lincolnist sai vabaduse ja ühtsuse sümbol, tema surm aitas kujundada rahvuslikku identiteeti ning meenutati teda kui riiki hoidnud liidrit keerulisel ajal.
