Ameerika Ühendriikide 1790. aasta rahvaloendus oli esimene Ameerika Ühendriikide rahvaloendus. See registreeris Ameerika Ühendriikide rahvaarvu 2. augusti 1790. aasta seisuga. Esimeses rahvaloenduses oli Ameerika Ühendriikide rahvaarv 3 929 214.

Andmeid koguti kõigist kolmeteistkümnest osariigist (Connecticut, Delaware, Georgia, Maryland, Massachusetts, New Hampshire, New Jersey, New York, Põhja-Carolina, Pennsylvania, Rhode Island, Lõuna-Carolina ja Virginia) ning piirkondadest ja territooriumidest, millest saavad Vermont, Kentucky, Tennessee ja Maine.

Taust ja õiguslik alus

Rahvaloendus viidi läbi vastavalt Kongressi 1. märtsi 1790. aasta seadusele "An Act providing for the enumeration of the Inhabitants of the United States", mille eesmärk oli täita Ühendriikide põhiseaduses (I jaotis, §2) sätestatud kohustust loendada elanikke ning jaotada esinduskohti esindajatekojas. Loenduse korraldamise praktikaliselt läbi viisid föderaalvaldne ametnikud — ringkonna šerifid ja riigiametnikud (marshals) — ning loenduse dateerimiseks võeti aluseks seisund 2. august 1790.

Küsimused ja meetod

Esimene loendus oli lihtne ja keskendus peamiselt elanikkonna arvu ja jaotuse väljaselgitamisele. Loenduse käigus küsiti peamiselt majapeade nimesid ning loendati inimesed järgmistesse kategooriatesse:

  • vabad valged mehed, 16-aastased ja vanemad
  • vabad valged mehed alla 16-aastased
  • vabad valged naised
  • kõik teised vabad isikud
  • orisid (slaves)

Loendus ei hõlmanud peamises mahus Ameerika indiaanlasi, kes ei olnud maksustatud ("Indians not taxed"). Töö teostasid kohalikud marshalsid, kes kogusid andmed majade kaupa ja edastasid need Washingtoni sekretariaadile. Tagantjärele vaadatuna oli meetod ajapikku ebaühtlane — mõned piirkonnad olid hõredalt asustatud või raskesti ligipääsetavad ning loendites võis esineda alaarvestusi.

Tulemused ja olulisus

Loenduse tulemus (3 929 214) andis esimest korda ametliku pildi noore riigi elanike arvust jaotusest. Andmeid kasutati esindajate apportionimiseks Kongressi esindajatekoja jaoks ning ka maksustamise ja riigi planeerimise aluseks. Rahvaloenduse tulemused kinnitasid, et Virginia oli tollal kõige rahvarohkem osariik ning et ori süsteem oli olulise osa riigi demograafiast — orjad moodustasid märkimisväärse osa elanikkonnast (ligikaudu 600–700 tuhande inimese suurusjärgus, olenevalt allikast).

Piirangud, säilimine ja pärand

Esimene loendus pani aluse iga kümne aasta järel toimuvatele rahvaloendustele, kuid sellel oli ka piiranguid: andmete kogumise meetod oli kohati ebaühtlane, mõnes piirkonnas toimusid alaarvestused ning põlisrahvaid enamikul juhtudel ei loetud. Paljud algallikad on säilinud ja neid kasutavad ajaloolased ja genealoogid; siiski on mõne riigi ja piirkonna originaalnimekirjad osaliselt kadunud või ebaühtlased.

1790. aasta rahvaloendus on oluline ajalooline lähtepunkt, mis annab ülevaate USA demograafilisest olukorrast riigi varases staadiumis ja millel on otsene sidusus tänaseks kujunenud regulaarse, põhiseadusliku loendussüsteemiga.