Disko (diskomuusika): ajalugu, stiil ja mõju tantsumuusikale

Disko: avasta diskomuusika ajalugu, stiil ja mõju tantsumuusikale — 1970ndatest "Saturday Night Fever"ist kuni tänapäeva EDM‑mõjudeni. Loe edasi!

Disko on muusikastiil, mis oli kõige populaarsem 1970ndate keskpaigast kuni 1980ndate alguseni. Diskomuusika järgi tantsiti tavaliselt baarides, mida nimetatakse diskoklubideks. Sõna "disko" kasutatakse ka tantsustiili kohta, mida inimesed tantsivad diskomuusika saatel, või riietuse kohta, mida inimesed kannavad, kui nad disko tantsima lähevad. Diskomuusika oli tempokas muusikavorm, mis sisaldas elemente soulist, funkist ja ladina muusikast. Sellel oli tugev tantsimiseks mõeldud rütm, kindel neljakäiguline rütm ja suur bassiliin ning orkestriinstrumentatsioon sisaldas sageli keelpillimuusika sektsioone. Disko on samuti tantsumuusika.

Disko oli kõige populaarsem Ameerika Ühendriikides ja Euroopas 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses. Disko jõudis peavoolu 1977. aastal ilmunud filmihitiga "Saturday Night Fever". Selles filmis, mille peaosas mängis John Travolta, näidati inimesi diskotantsu tantsimas. Paljud raadiojaamad mängisid 1970ndate lõpus diskot. 1980ndate alguseks oli disko populaarsus hakanud langema ja teised žanrid, nagu tants, Hi-NRG ja post-disko, muutusid üha populaarsemaks. Sellegipoolest avaldab disko endiselt mõju tänapäeva tantsumuusikale ja on ikka veel aeg-ajalt populaarne. Lisaks tekkis Euroopas teistsugune disko vorm, mida tuntakse eurodiskona ja mis saavutas teatava populaarsuse.

Ajalooline taust

Disko tekkis 1960. ja 1970. aastate vahetusel Ameerika suurlinnade klubikultuurist, kus afroameeriklased, hispaanlased ja LGBTQ+ kogukonnad lõid oma ruumi tantsuks ja self-ekspressiooniks. Varased mõjutajad olid soul- ja funk-artiste, stuudioproduktsioone ja kohalikke DJ-sid, kes hakkasid segama ja jätkama lugusid, et tantsupidemad kestaksid kauem. 1970ndate keskpaigas muutus disko laiemalt populaarseks klubide, raadiosaadete ja suure produktsiooniga stuudiorekordite kaudu.

Stiil ja helikeel

• Rütm: iseloomulik on neljakäiguline bassirütm ("four-on-the-floor") ja selge tempogramm, mis on mõeldud tantsupõrandal liikumiseks.
• Tempo: tavaliselt 110–130 lööki minutis, kuigi varieerub vastavalt alastiilidele.
• Instrumentatsioon: süntesaatorid, elektriline bass, trummimasin või akustiline trummikomplekt, perkusssioon (nt conga, cowbell) ning sageli keelpillid, puupuhkpillid ja taustvokaalid.
• Sektsioonid ja arranžeeringud: pikad sisse- ja väljalõiked, korduvad groove'id ja sageli momentidel tõusev dünaamiline klapp, mis sobib DJ-de segamiseks.
• Salvestamine ja levitamine: 12-tollised singlid ja pikendatud remiksid olid diskokultuuri oluline osa — need versioonid võimaldasid DJ-del hoida energiataset kõrgel.

Kultuuriline mõju ja klubikultuur

Disko ei olnud üksnes muusika, vaid ka tugev klubikultuuri liikumine. Kuulsad klubid nagu Studio 54, Paradise Garage ja The Warehouse said keskseteks kohtadeks, kus esinesid ikonilised DJ-d ja kus sündisid uued tantsustiilid ja moetrendid. Diskoklubid pakkusid suhteliselt avatuid ruume, kus erinevad vähemused leidsid üksteist ja väljendusvõimaluse — sel põhjusel on disko tihti seotud LGBTQ+ ja mustanahaliste ning ladinaosaliste kogukondade ajalooga.

Poliitika, vastureaktsioon ja tagasilöögid

1970ndate lõpus toimus ka tugev vastureaktsioon disco vastu, mille sümboliks jäi 1979. aasta "Disco Demolition Night" Chicagos. Tagasilöök oli osaliselt muusikaline ja osaliselt sotsiaalne: disko populaarsuse laialdane levik tõi kaasa konflikte maitse, rassilise ja sotsiaalse tundlikkuse teemadel. Mõned kriitikud sidusid disko äärmise kommertsialiseerumise ja meediakajastusega, samas kui teised tõid esile vastuseisu, mis hõlmas homofiobiat ja rassilisi eelarvamusi.

Edasine areng ja pärand

Kuigi 1980ndate alguseks disko kommertspopulaarsus vähenes, jäi selle mõju püsima paljudes tantsumuusika vormides. Diskost arenesid edasi post-disko, house-muusika (Chicago), eurodisco ja Hi-NRG. Disko tehnikad, nagu DJ-segu, remiksid ja rõhk groove'il, said aluspõhjaks elektroonilise tantsumuusika (EDM) ja popi arengule. Disko elemente kuuleb täna paljudes pop-, funk- ja elektroonilistes lugudes ning paljud kaasaegsed artistid ja produtsendid ammutavad diskost stiilivõtteid ja töötlusi.

Tuntud nimed ja mõningad näited

• Stuudiotöötajad ja produtsendid: Giorgio Moroder, Nile Rodgers ja teised, kes aitasid siduda diskot elektroonilise heli ja popiga.
• Ansamblid ja artistid, kes levitasid disko kõla: Bee Gees (laialt tuntud tänu "Saturday Night Feverile"), Donna Summer, Chic, Gloria Gaynor jpt.
• Tähtis tehnika: 12-tollised singlid, pikendatud versioonid ja miksimine, mis andsid DJ-dele uue loomingu vormi.

Kokkuvõte

Disko oli rohkem kui lühiajaline moetrend — see oli kompleksne kultuuriline ja muusikaline liikumine, mis mõjutas tantsumuusika arengut, klubikultuuri ja sotsiaalset ruumi. Selle heli- ja stiilielemendid on elujõulised ka tänapäeval: diskojuured peegelduvad nii klubimuusikas, poploomekoolides kui ka elektroonilistes remiksites. Samas meenutab disko ajalugu ka aja poliitilisi pingeid ning seda, kuidas muusika- ja klubikultuur võivad olla võitluse ja kogukondliku eneseväljenduse vahendiks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on disko?

K: Kust pärineb disko?

K: Millised teised žanrid on diskost mõjutatud?

K: Kas disko on tänapäevalgi veel mõjutatud?

K: Millist rolli mängisid raadiojaamad disko populariseerimisel?

K: Milliseid instrumente kasutatakse tavaliselt diskomuusika mängimisel?

Otsing