Rahvatants: traditsioonilised seltskonna- ja pärimustantsud

Rahvatants: avasta Eesti traditsioonilised seltskonna- ja pärimustantsud — pärand, mitteametlik õppimine, tantsuõhtud ja kogukondlik rõõm, mis kestab põlvest põlve.

Rahvatants on tants, millel on mõned või kõik järgmised elemendid:

• Neid tantse tantsitakse seltskondlikel üritustel inimestega, kellel on vähe või üldse ei ole erialast tantsukoolitust. Sageli tantsitakse traditsioonilise muusika või traditsioonilisel muusikal põhineva saatemuusika järgi.
• Need ei ole algselt mõeldud avalikuks lavalist esitamiseks; tegemist on pigem igapäevaste või pidulike seltskondlike tantsudega. Hiljem võib traditsioonilisi tantse ümber töödelda ja lavastada etendusteks.
• Liikumisviisid, sammud ja koreograafia on tugevalt seotud päritud traditsioonidega ning edastatakse põlvest põlve. Samas muutuvad rahvatantsud aja jooksul, kohastuvad ja rikastuvad.
• Uued tantsijad õpivad sageli mitteametlikult — jälgides kogenumaid, osaledes tantsuringides või saades juhendamist teistelt kogukonna liikmetelt.

Kuigi mõnel juhul vaieldakse määratluse üle, võib rahvatants olla ka tants, mille puhul ei ole ühtset valitsevat organit ning millel ei toimu formaalseid võistlusi või kutselisi etendusi. Paljud rahvatantsud elavad nii argielus kui lavalises esituses paralleelselt.

Peamised tunnused ja vormid

• Regionaalsus: Rahvatantsudel on sageli selgelt äratuntavad piirkondlikud erinevused — sammud, rütmid ja sammupaigutus varieeruvad külast ja maakonnast sõltuvalt.
• Seltskondlikkus: Enamikku tantse tantsitakse paarides, ringides või rühmades, rõhutades koostööd ja sotsiaalset sidet.
• Muusika ja pillid: Rahvamuusika saatmiseks kasutatakse traditsioonilisi pille (näiteks kandle, viiulit, lõõtsat, torupilli jm) või nende kaasaegseid tõlgendusi.
• Kostüümid ja riietus: Paljud traditsioonilised tantsud on seotud rahvariietega, mis annavad lisatähenduse tantsule ja ajaloolisele kontekstile; lavaversioonidel kasutatakse sageli stiliseeritud rahvariideid.

Ajalooline taust ja funktsioonid

Rahvatantsudel on pikk ajalugu: neid on tantsitud töö, tähtpäevade, pulmade, talgute ja teiste ühiste rituaalide juures. Tantsud on täitnud nii meelelahutuslikku kui ka sotsiaalset funktsiooni — need aitasid tugevdada kogukonna sidemeid, edastada lugusid ja rituaale ning tähistada elusündmusi.

Kuidas rahvatantsu õpitakse ja edasi antakse

• Mitteametilised õppemeetodid: jälgimine, proovimine ja korrigeerimine kogukonnas.
• Õppegrupid ja ringid: mitmetes kogukondades, kultuurimajades ja seltsides liiguvad traditsioonid edasi korraldatud tundide kaudu.
• Tantsupidude ja festivalide roll: suuremad tantsu- ja laulupeod, kogunemised ja töötoad aitavad traditsioone säilitada ja uusi tantsijaid köita.

Lavastuslikud ja kaasaegsed tõlgendused

Kuigi algne kontekst on seltskondlik, on paljud rahvatantsud läbinud lavastamise ja koreograafilise töötlemise. Rahvatantsu professionaalsed ansamblid ja harrastusrühmad kombineerivad tihti traditsioonilisi liikumisi kaasaegse koreograafiaga, luues nii uue visuaalse vormi, mis sobib teatrilisele esitusele. Samuti on levinud rahvatantsu võrdlemine ja ühendamine teiste tantsustiilidega, mis rikastab nii tava kui performatiivset väljundit.

Tähendus tänapäeva kultuuris

Rahvatants on oluline osa kultuuripärandist ja identiteedist. Eestis on tantsu- ja laulupeod, tantsurühmad ning rahvakultuuri edendavad organisatsioonid aidanud säilitada ja uuendada traditsioone. Rahvatants annab noortele võimaluse siduda end juurtega, osaleda kogukonnaelus ning arendada koostöö- ja liikumisoskusi.

Säilitamine ja edasikestmine

Rahvatantsu säilitamiseks on olulised dokumentatsioon (videod, noodid, kirjeldused), õpetusprogrammid koolides ja huviringides ning regulaarne praktika koos vanemate tantsijatega. Arenguga kaasneb ka küsimus traditsiooni muutmise piiridest: kuidas jääda truuks algsele vormile, kuid samas hoida tants elavana ja ligitõmbavana tänastele inimestele.

Rahvatantsu tähtsus ei seisne üksnes koreograafias, vaid ka selles, et ta kannab edasi kogukonna mälestusi, kommet ja rõõme — olles nii mineviku kui ka tänapäeva sideme säde.

Euroopa

Euroopa rahvatantsu liigid on järgmised:

• Polonez (poola),
• ummistumine,
• Inglise kantritants,
• rahvusvaheline rahvatants,
• Iiri tants,
• Maipuu tants,
• Morris-tants,
• Türgi tants,
• Welsh Morris Dance,
• Põhjamaine polska tants,
• Ball de bastons,
• square dance ja
• mõõgaga tantsimine.

Mõõgatantsud hõlmavad pikamõõgatantse ja rabatantse. Mõningaid koreograafilisi tantse, nagu kontratants, šoti kantritants ja kaasaegne lääne ruuttants, nimetatakse rahvatantsudeks, kuigi see ei vasta tõele kõige rangemas mõttes. Kantritants kattub kaasaegse rahvatantsu ja seltskonnatantsuga. Enamik kantritantse ja seltskonnatantse on pärit rahvatantsudest, väikeste muudatustega aastate jooksul.

Ball de bastons kepikõnd Katalooniast


Küprose rahvatants koos prillidega Paphosel

Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia

• Attan - Afganistani riiklik tants
• Aserbaidžaani tantsud
• Kurdi tants
• Assüüria rahvatants
• Gruusia rahvatantsud
• Bhangra on pandžabi saagikoristus tantsu- ja muusikastiil, mis on muutunud populaarseks kogu maailmas.
• Ghoomar on traditsiooniline Bhil hõimu naiste rahvatants Rajasthanis, Indias.
• Ghumura tants: Kalahandi kuningriigi sõjatants, Orissa, India
• Kalbelia on üks Rajasthani kõige sensuaalsemaid tantsuvorme, mida esitab kalbelia hõim.
• Iisraeli rahvatants

Mtiuluri

Küsimused ja vastused

K: Mis on rahvatants?

K: Mis vahe on traditsioonilistel rahvatantsudel ja korraldatud rahvatantsudel?

K: Kuidas muutuvad rahvatantsud aja jooksul, hoolimata sellest, et nad põhinevad tugevalt päritud traditsioonidel?

K: Kas kõikidel rahvatantsudel on valitsev organ või võistlevad ja professionaalsed etendused?

K: Kes tavaliselt rahvatantse esitavad?

K: Kas rahvatantse võib esitada avalikult?

K: Kuidas õpivad uued tantsijad rahvatantse?

Otsing