Türgistumine ehk türklastamine: definitsioon, ajalugu ja mõju
Türgistumine tähendab protsessi, mille käigus muudeti kultuuriliselt, keeleliselt või etniliselt mittetürgi piirkond kultuuriliselt, keeleliselt või etniliselt türgi piirkonnaks. Türgistumine võis olla osaliselt vabatahtlik (näiteks keele või usu vahetus, hübriidse identiteedi kujunemine) või sunniviisiline (poliitilised, õiguslikud ja majanduslikud survevahendid, sundümberasustamine, keelupiirangud jms).
Ajalooline taust
Anatoolia ja selle ümbrus olid enne türklaste saabumist koduks paljudele etnilistele ja keelelistele rühmadele: kreeklased, armeenlased, kurdid, assüürlased, juudid ja teised. Seda mitmekesisust mõjutasid sajanditepikkused liikumised, vallutused ja kultuuride kohtumised. Osmanite impeeriumi ajal toimusid nii assimileerumise kui ka vastastikuse kultuurivahetuse protsessid — islam ja osmanite administratiivne süsteem mõjutasid kohalikke rahvaid, samas säilisid mitmed vähemuste kultuurilised jooned.
Suured poliitilised murdepunktid
- 19. ja 20. sajandi rahvuslusliikumised ja riikliku rahvusidentiteedi kujunemine muutsid poliitika prioriteete, rõhutades tihti ühtset riiklikku keelt ja identiteeti.
- 20. sajandi alguse sündmused, sealhulgas sõjad, vägivallajuhtumid ja 1923. aasta rahva-vahetus Kreeka ja Türgi vahel, muutsid piirkonna demograafiat oluliselt ning vähendasid mõnede mitte-türgi vähemuste hulka.
- Vabariigi rajamise järel rakendati riiklikke reforme — keele- ja kirjareform (1928), nimeseadused, ning haridus- ja administratiivpoliitika, mis soodustasid türgi keele ja rahvusliku identiteedi levikut.
Meetodid ja vahendid
Türgistamise praktika võis hõlmata:
- keelepoliitikat — türgi keele õhutamine hariduses, avalikus elus ja meedias ning vähemuskeelte kasutamise piirangud;
- õigusakte ja reforme — näiteks seadusandlikud sammud, mille eesmärk oli ühtlustada nimesid, haridust ja avalikku administratsiooni;
- sundümberasustamist ja rahvastikupoliitikat — rahvastikuline ümberpaigutamine, rahva-vahetused ja sundlahkumised, mis muutsid piirkondlikku etnilist koosseisu;
- majanduslikku survet ja stiimuleid — keeleoskuse ja loyalsuse seostamine töövõimalustega;
- kultuurilist assimileerumist — järjestikused põlvkonnad võtavad üle enama osa domineeriva kultuuri tavadeest ja keelest.
Mõju kultuurile ja vähemustele
Türgistumine on jätnud pikaajalisi mõjusid:
- keelte vähenemine ja mõnede kohalike keelte ohustatus;
- kaotus või ümberkujundamine traditsioonilistest kommetest, usutavadest ja identiteedimärkidest;
- sotsiaalsed ja poliitilised pinged seoses vähemuste õiguste, kultuurilise enesemääramise ja identiteediga;
- kuid ka kultuuriline süntees — tänapäeva Türgi kultuur kannab endas lääne, islami, bizantiini, Balkani ja kesktürgiliike mõjutusi, moodustades mitmekihilise segu.
Atatürki ajastu ja riiklusreformid
Mustafa Kemal Atatürki juhtimisel toimunud reformid 1920.–1930. aastatel keskendusid riigi moderniseerimisele ja rahvusliku ühtsuse tugevdamisele. Neid reforme kuulusid muu hulgas türgi keele toetamine, araabia tähestiku asendamine ladina tähestikuga ja riiklik koolisüsteem, mis propageeris ühtset keele- ja riiklusidentiteeti. Need sammud aitasid luua modernse Türgi riigi kontrastina osmanite mitmerahvuslikule-impeeriumilisele korrapärale, kuid samal ajal tekitasid ka pingeid vähemuste keeleliste ja kultuuriliste õiguste osas.
Kaasaegne olukord ja debatt
Viimasel kolmel kümnendil on toimunud nii avardumist kui ka vastuolulisi samme. Euroopa Liiduga läbirääkimised ja inimõiguste surve sundisid Türgit avama teatud võimalusi vähemuskeelte kasutamiseks meedias ja hariduses. Samas on õiguste ja kaitse ulatus endiselt piiratud ning teema on riigis terav poliitiline arutelu: küsimus, kuidas ühendada ühtne riiklik identiteet ja mitmekesine etniline-keeleteoline kooslus, on jätkuvalt aktuaalne.
Järeldus
Türgistumine on kompleksne ja pikaajaline protsess, mille taga on nii isetekkelised valikud, majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid kui ka riiklikud poliitikad ja sunnimeetmed. Selle tulemusena on kaasaegne Türgi kultuur segu erinevatest mõjutustest, kuid protsessiga on kaasnenud ka keeleline ja kultuuriline kadumine ning poliitilised pinged. Arutelu vähemuste õigustest, kultuurilise säilimise ja ühise riikliku identiteedi kokkupuutepunktidest kestab tänapäevalgi.
