Hundiämblikud (Lycosidae) – eluviis, liigid ja käitumine

Hundiämblikud (Lycosidae): avasta nende eluviis, jahistrateegiad, liigid ja erakordne emakäitumine — põnevad faktid ja käitumismustrid loodusehuvilistele.

Hundiämblik kuulub ämblikute rühma, mille teaduslik nimi on Lycosidae. Lycos tähendab ladina keeles "hunt" — nimi tuleneb nende teravast jahioskuse ja agressiivse röövloomakäitumise kuvandist. Kuigi hundid jahivad karjadena, on hundiämblikud üksikud jahipidajad. Nad on peamiselt aktiivsed otsivad ja kiired tormajad: sageli ootavad nad, kuni saak läheneb, ja ründavad seejärel kiiresti, sarnanedes pigem üksikute kiskjate, näiteks väikeste kassiliikide (nt gepard), stiilile kui võrku püüdjatele.

Välimus ja meeleelundid

Hundiämblikute suurus on väga varieeruv: väikseimad võivad olla kehapikkusega alla 1 mm, suurimad kuni ~38 mm (1,5 tolli) kehakuivusega. Neid iseloomustab kompaktne keha, tugevalt lihaselised jalad ja tavaliselt pruunikad või hallikad toonid, mis aitavad varjatult maastikul liikuda. Üks tunnuslikumaid omadusi on õrnalt eristatav silmade paigutus: 8 silma kolmes reas — kaks väga suurt eesmist keskset silma (anterior median), kaks tagumist ja neli allpool olevat väiksemat silma. See annab neile head nägemise ja liikumise tajumise võime, mida nad kasutavad nii jahtimisel kui paaritumisel.

Elupaik ja eluviis

Hundiämblikud elavad väga erinevates elupaikades: rohumaadest ja metsadest kuni liivaste tasandike ja aedade ning linnaväljakuteni. Mõned liigid elavad peamiselt maapinnal, peites end looduslikesse pragudesse ja varjupaikadesse; teised kaevavad koobastega elupaiku, kus nad elavad, kuid mõnikord koopa suust välja tormates jahivad aktiivselt. On ka liike, kes veedavad suure osa ajast oma siidisest pesast oodates mööduvat saaki.

Jahtimisstrateegiad

Hundiämblikud on peamiselt otsivad (cursorial) ja ambush-tyypi jahimehed. Nad otsivad aktiivselt või varitsevad ning kasutavad nii nägemist kui vibratsioonitaju (maapinna kaudu edasikanduvaid signaale) saagi leidmiseks. Mõned liigid jahivad päeval, teised öösel; kohalikud tingimused ja saagipakkumine määravad aktiivsuse rütmi. Nad ei kasuta saagi püüdmiseks võrku, vaid kiirust, tugevust ja täpset rünnakut.

Paaritumine ja emasäilitamine

Paaritumine hõlmab sageli keerulist rutiini: isased võivad esitada visuaalseid ja vibratsioonilisi showsid, et emase tähelepanu võita ning end söömisest päästa. Pärast paaritumist valmistab emane hundiämblik maapinnale vaba pinna, laotab sinna jämeda siidikihi ja moodustab siidikausi, kuhu ta muneb oma munakoti. See munakott kinnitub enamasti emase selga või tagumistele kehaosadele ja emane kannab seda kinni, tihti kasutades selle hoidmiseks oma sulgurlihaste abil. Kui pojad kooruvad, avab emane siidipalli ja ämblikupojad ronivad emase kehale — neid võib tema seljal olla üle saja. Emane kaitseb noori päevi või kuni paar nädalat, kuni tütred/poisid lähevad iseseisvaks.

Elutsükkel ja arenemine

Hundiämblikud läbivad arenemisel mitu lõike (moltimist). Paljud liigid elavad ühe kuni mitme aasta jooksul, sõltuvalt liigist ja keskkonnatingimustest. Noored ämblikud lahkuvad emase seljast ja hakkavad iseseisvalt ringi liikuma ning otsima peagi esimesi saagrahuandeid.

Mürgisus ja inimsuhtlus

Enamik hundiämblike hammustusi inimestele on kahjutud ja meenutavad pigem sääse- või herilase nõelamist — paikne valu, punetus ja kerge paistetus. Tõsised süsteemsed reaktsioonid on haruldased. Üks tähelepanuväärne juhtum on aga ajalooline segadus nimega Hogna tarantula, keda leidus Itaalia Taranto ümbruses. Sealse rahva uskumuste kohaselt põhjustasid ämblikuhammustused tõsiseid sümptomeid (tarantism) — tegelikult ei ole Hogna tarantula inimestele tavaliselt surmav ega nõua arstiabi. Enamik Taranto piirkonna raskemaid mürgistusejuhtumeid tuleneb tõenäolisemalt teiste liikide, näiteks widow-ämbliku (Latrodectus) hammustustest, mitte hundiämblike omadest.

Roll ökosüsteemis ja vaenlased

Hundiämblikud on olulised putukate ja teiste väikeste selgrootute kontrollijad. Nad aitavad reguleerida kahjurpopulatsioone aedades ja põldudel. Samuti on nad saakloomad lindude, väikeste imetajate, kahepaiksete ja parasitaarsete herilaste jaoks. Nende peitmisoskus, varjestumine ja kiirus aitavad neil saakloomade leidmisel ja kiskjate vältimisel.

Kokkuvõte

Hundiämblikud (Lycosidae) on mitmekesised, kohanemisvõimelised ja efektiivsed üksikud jahimehed. Nad ei ehita võrke saagi püüdmiseks, vaid kasutavad kiirust, head nägemist ja siidisandu, et paljunemiseks ja poegade kaitseks rajada pesasid. Hammustused inimestele on harva tõsised ning hundiämblikud täidavad looduses tähtsat rolli putukakontrollis.

Kas see on hundihämblik?

On mitmeid ämblikuliike, mis näevad välja peaaegu nagu hundihämblikud. Parim viis olla kindel on vaadata silmi. Alul on neli väikest silma, siis kaks väga suurt silma, siis kaks veidi väiksemat silma.

Hundi ämbliku silmad -- pange tähele, et need ei ole kõik ühesuurused.


Hundi ämbliku silmad eestpoolt vaadatuna.


Silmad ämblikul, mis ei ole hundihämblik.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Wolfi ämblikute teaduslik nimetus?

K: Kuidas on hundihämblikud saanud oma nime?

K: Milline on hundihämblikute suurusvahemik?

K: Kas kõik hundihämblikud elavad maapinnast kõrgemal?

K: Millisest ämblikuliigist on pärit ingliskeelne nimetus "tarantula"?

K: Kuidas emane hundihämblik muneb oma munad?

K: Kuidas hundihämblikulapsed ema seljast lahkuvad?

Otsing