1923. aasta Suur Kantō maavärin — umbes 140 000 hukkunut, Tokio ja Yokohama
Suur Kantō maavärin (関東大震災, Kantō daishinsai) oli Jaapani looduskatastroof Honshū saare Kantō piirkonnas. Maavärin toimus kell 11:58:44 JST (2:58:44 UTC) laupäeval, 1. septembril 1923. aastal. See kestis 4-10 minutit.
See maavärin hävitas Tokio, Yokohama sadamalinna ning ümbritsevad Chiba, Kanagawa ja Shizuoka prefektuurid. See põhjustas ulatuslikke kahjustusi. Umbes 140 000 inimest hukkus.
Kaalukad faktid
Maavärina suuruse hinnangud varieeruvad, kuid tänapäevased andmed panevad selle suuruseks ligikaudu magnituudiga Mw 7.9 (mõned hinnangud ulatuvad kuni 8,2). Epitsenter asus Sagami lahe piirkonnas ja tugevad maavärinad tekitasid ulatuslikku purustust nii maapinnal kui ka infrastruktuuris. Paljud hooned varisesid kokku või said tugevalt kahjustada, eriti vanemad puithooned.
Kahjud ja ohvrite arv
Hinnangud hukkunute ja kadunukeste arvule ei ole täiesti ühesed. Valitsuse ametlikud numbrid ja hilisemad uurimused annavad erinevaid väärtusi; üldiselt kasutatakse sageli umbkaudset arvu ~140 000 hukkunut ja kadunukest. Mitmed tuhanded inimesed said vigastada ning sadu tuhandeid jäid kodutuks. Tulipõlengud, mis puhkesid kohe pärast maavärinat (paljudel juhtudel õhuküpsetamise või gaasilõikude tõttu), levisid kiiresti ja põhjustasid põletus- ning suitsukahjusid suuremates linnapiirkondades.
Suur osa hävingust toimus Yokohama ja Tokios piirkondades, kus äripinnad, sadamad ja tihedalt asustatud elamualad kannatasid enim. Madalamal ja täidetud maapinnal esines laialdast likvefaktsiooni (liivapursked ja aluspinna vedelustumine), mis tekitas täiendavat ehituslikku rikkeohtu ja kahjustusi.
Põhjused, tulekahjud ja tsunami
Kuigi maavärin ise põhjustas suuri struktuurseid kahjustusi, kujutasid endistmoodi suurimat ohtu laialdased tulekahjud. Päevase kellaaja tõttu olid paljud inimesed toiduvalmistamisel või tööl ning gaasisüsteemide ja kütteseadmete purunemine süütas mitmeid tulipunkte. Tuled laienesid ja moodustasid tulevööre, mis ründasid kitsaid tänavaid ja puitaedasid, takistades päästetöid.
Samuti tekitas maavärin tsunami-laineid, mis ründasid aga peamiselt rannikualasid Sagami lahes ja ümber Izu poolsaare. Tsunami põhjustas täiendavat kahju sadamatele ja rannikupiirkondadele, eriti väiksematele küladele, kus kaitserajatised olid nappid.
Sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed
Maavärin põhjustas ka sügavaid sotsiaalseid pingeid. Levima hakkasid kuulujutud, et varjatud rühmad (eelkõige Korea päritolu inimesed) plaanivad röövel- või ülestõusu, ning sellest tulenevalt toimusid massilised vägivallajuhtumid ja tapatalgud, milles hukkus ja kannatas palju Korea ja Hiina päritolu elanikke, samuti vasakpoolseid aktiviste ja kahtlustatavaid. Eestis ja rahvusvahelises kirjanduses see sündmus tuntakse sageli kui Kantō veretulva või Korea veresauna (Kantō Massacre) osalist kirjeldust.
Valitsus kuulutas välja sõjalise juhtimise ja kehtestas erakorralised meetmed. Juhtum mõjutas ka sisepoliitikat, suurendades autoritaarset kontrolli ning süvendades rahvuslikku ja rassi-põhist pingeid riigis. Lisaks hakkas laialdane taastamiskampaania ning majanduslik surve sundis riiki suunama suurt hulka ressursse infrastruktuuri taastamisele.
Taastamine ja pikaajalised mõjud
Taastamistööd olid suured ja kestid aastaid. Linnaehituslikud otsused pärast katastroofi sisaldasid laiemate tänavate ja tulekahju tõkestavate vööde rajamist, et vähendada tuleohtu tihedalt asustatud aladel. Rikutud sadamaid ja raudteeliine taastati, ning hakati rakendama rangemaid ehitusstandardeid ja maavärinakindlaid konstruktsioonimeetodeid.
Maavärin kiirendas ka teadusuuringuid maavärinate, seismoloogia ja ehitustehnika alal ning tõi kaasa paremini organiseeritud katastroofileevanduse ja hädaolukorra planeerimise. Ta sündmus oli üks põhjustest, miks 1. septemberist sai hiljem Jaapanis Disaster Prevention Day (rikkepäevade harjutuste ja teavituse päev), mille eesmärk on suurendada valmisolekut sarnasteks juhtumiteks.
Mälestus ja rahvusvaheline abi
1923. aasta katastroof tekitas ka rahvusvahelist empaatiat ja abi. Paljud riigid ja organisatsioonid saatsid toetust ning annetusi taastamistöödeks. Jaapanis on sündmuse mälestuseks rajatud mitmeid monumente ja mälestuspaiku ning iga-aastased mälestustseremooniad toimuvad kannatanute mälestamiseks. Suur Kantō maavärin jääb üheks kõige laastavamaks loodusõnnetuseks 20. sajandi alguses ja oluliseks murdepunktiks Jaapani linnaplaneerimises ning riiklikus katastroofihalduses.
