1956. aasta Grand Canyoni õhusõnnetus: kahe lennuki kokkupõrge

1956. aasta Grand Canyoni õhusõnnetus: kahe lennuki kokkupõrge, 128 hukkunut — ajalooline tragöödia, mis muutis USA lennujuhtimise ja lennuohutuse reegleid.

1956. aasta Grand Canyon oli kokkupõrge õhus, mis toimus laupäeval, 30. juunil 1956 kell 11.31 mägise aja järgi. United Airlines'i lennuk, mis lendas United Airlines'i lennuga 718, põrkas kokku teise Trans World Airlines'i (TWA) lennukiga, mis tegutses Trans World Airlines'i lennuga 2. Tegemist oli Douglas DC-7 ja Lockheed L-1049 Super Constellation tüüpi lennukitega. Õnnetus toimus Grand Canyoni rahvuspargi piirides Grand Canyoni kanjoni kohal ning kokkupõrkes hukkusid kõik 128 reisijat ja meeskonna liiget mõlema lennu pardal. See oli esimene kommertslennukite õnnetus, mille tagajärjel suri üle 100 inimesega, ning juhtum mõjutas oluliselt lennunduse ohutus- ja juhtimissüsteemide arengut Ameerika Ühendriikides.

Õnnetuse käik

Õnnetuse täpne hetk ja trajektoor selgitasid, et mõlemad masinad olid samal kõrgusel ja suhteliselt lähedal teineteisele, kui nad kohtusid kanjoni kohal. Kuna piirkond oli tol ajal osaliselt väljavalunud lennurada ja radari katvus oli piiratud, tuginesid paljud lennukid visuaalsele navigeerimisele (see-and-avoid) ning piloodid ja lennujuhtimine ei saanud teineteist piisavalt hästi jälgida ega eraldada. Kokkupõrge oli äärmiselt jõuline ja mõlemad lennukid hävisid kohapeal.

Uurimine ja põhjused

Juhtumit uuris Ameerika Ühendriikide tolli- ja lennundusametlik uurimisasutus (tollal Civil Aeronautics Board, CAB). Uurimise käigus tuvastati peamisteks probleemideks:

• piiratud radarjälgimise ja lennujuhtimise võimekus teatud õhuruumides;
• sõltumine visuaalsest läbivaatest (see-and-avoid), mis oli sügavalt haavatav tihedama õhus liikluse ja keerulise maastiku tingimustes;
• puudulikud protseduurid ja ebapiisav koordineeritus lennujuhtimise ning kommertslen- nufirmade vahel.

Uurimine ei olnud lihtne ja tekitas ka vaidlusi põhi­vastutuse üle, kuid kokkuvõttes rõhutati, et õnnetus peegeldas süsteemi puudulikke lähenemisviise, mitte ainult üksikute pilootide vigu.

Tagajärjed ja pärand

Grand Canyoni õnnetus toimis äratuskellana kogu lennundussektorile ning kiirendas suuri strukturaalseid ja regulatiivseid reforme:

• pöördeline surve modernsema ja riiklikult koordineeritud lennujuhtimise süsteemi loomiseks — see aitas kaasa Federal Aviation Agency (FAA eelkäija) asutamisele 1958. aastal ja hilisematele reorganisatsioonidele;
• suurenenud radarjälgimise levik ja õhuruumide parema jaotuse kehtestamine, et vähendada sõltuvust puhtalt visuaalsest navigeerimisest;
• rangemad reeglid kommertslennukite liikumiseks samuti selgemad ja ühtsemad protseduurid lennujuhtimise ning lennufirmade vahel;
• pikas perspektiivis edendas õnnetus selliseid tehnilisi ja operatiivseid uuendusi nagu lennukite transponderite kasutuselevõtt, radaripõhise jälgimise laiendamine ning lõpuks õhusõidukite kokkupõrkehoiatussüsteemide (nt TCAS) väljatöötamine ja kasutuselevõtt.

Õnnetuspaik ja mälestamine

Kokkupõrkepaik asub Grand Canyoni rahvuspargi territooriumil ja on saanud eri vormides mälestus- ning ajaloolise tähenduse. Kohalikud ja föderaalsed ametkonnad on kohtade jääke ja mäluohte käsitlenud nii kultuuripärandi kaitse kui ka ohutusalaste õppetundide esiletõstmiseks. Õnnetus jääb oluliseks punktiks lennunduse ajaloos, tuletades meelde, kuidas üks traagiline intsident on võinud kiirendada kogu süsteemi terviklikku paranemist ja kaasa tuua parema kaitse reisijate elu eest tulevikus.

Otsing