2010. aasta Pakistanis toimunud üleujutused: põhjused ja tagajärjed

2010. aasta Pakistanis toimunud üleujutused – põhjalik ülevaade mussoonvihmadest, Induse vesikonnast, 20 miljonit kannatanut, infrastruktuuri hävingust ja taastumisest.

2010. aasta Pakistani üleujutused algasid 2010. aasta juuli lõpus ja tulenesid erakordselt tugevast mussoonist, mis tabas Pakistani Khyber Pakhtunkhwa, Sindhi, Pakistani Pandžabi ja Belutšistani piirkondi ning mõjutasid Induse jõe vesikonda. Üleujutused olid ulatuslikud: riigi kogu pindala on ligikaudu 796 095 km² ning hinnanguliselt oli vee all umbes viiendik sellest pindalast (sõltuvalt allikast ligikaudu 150 000–160 000 km²). Pakistani valitsuse andmetel mõjutasid üleujutused otseselt umbes 20 miljonit inimest, hävinedes suur osa kodudest, elatusvahenditest ja infrastruktuurist; ametliku arvepidamise järgi hukkus 2010. aastal 1 781 inimest.

Põhjused

• Tugev mussoon: 2010. aasta suvel sadas Pakistanis tavapärasest kordades rohkem vihma, mis põhjustas kiire üleujutuse madalamates ja äärelinna alades.
• Võimas vool Induse vesikonnas: suur hulk sademetest jõudis kiirelt Induse ja selle lisajõgede süsteemi, ületades tammide ja kallaste vastupanuvõime.
• Glatsiaalide sulamine ja raske sademete koondumine: kõrgematel aladel toimunud sulamine ja pidev vihmasadu andsid kokku suure veemahu langedes allavoolu.
• Inimtegurid: kiire linna- ja põllumajanduslik areng koos puuduliku õigeaegse drenaaži, nõrkade kallasrajatiste ja osaliselt ebasobiva maakasutusega suurendasid kahjusid.
• Võimalik kliimamuutuse mõju: kuigi otsene põhjus oli erakordsed mussoonid, tõstatati küsimusi selliste äärmuslike ilmastikunähtuste sageduse kasvu seosest globaalse soojenemisega.

Peamised tagajärjed

• Inimtegevus ja evakuatsioonid: miljoneid inimesi tuli evakueerida; paljud leidsid ajutist varjupaika laagrites ja kogukondades.
• Elukohad ja infrastruktuur: tuhanded kodud hävisid või said tõsiselt kahjustada, purunesid teed, sillad, koolid ja haiglad, mis raskendas päästetöid ja abikättetoimetamist.
• Põllumajandus ja toit: suured põllumajandusmaad jäid vee alla, kaotati saake ja karja, mis põhjustas toidupuudust ja tekkis tõsine sissetuleku kaotus paljude perede jaoks.
• Terviseohud: seisva vee ja kehva hügieeni tõttu sagenesid kõhutõved, dermatoloogilised probleemid ning vektoritega levivad haigused (näiteks malaaria ja dengu). Vaja oli ulatuslikku meditsiinilist abi ja vaktsineerimiskampaaniaid.
• Majanduslik mõju: kahjud ja taastustööd mõjutasid riigi majandust tugevalt; otsene ja kaudne majanduskaotus ulatus miljarditesse dollaritesse ning taastamine võttis aastaid.

Abi, reageerimine ja taastumine

• Rahvusvaheline abi: ÜRO agentuurid, suuremad rahvusvahelised organisatsioonid ja paljud riigid saatsid humanitaarabi, toidu, puhast joogivett, meditsiinitarbeid ja rahalisi vahendeid.
• Kohalik reageerimine: Pakistanis mobiliseeriti armeed ja päästetöötajaid, et toetada evakuatsioone ja abikättetoimetamist raskesti ligipääsetavates piirkondades.
• Taastamistööd: esmased abikavad keskendusid varjupaikadele, söögile, tervishoiule ja sanitaarteenustele; pikemas perspektiivis tuli taastada infrastruktuur, rekonstrueerida kodusid ja taastada põllumajandus.

Õppetunnid ja pikaajalised mõjud

• Parem planeerimine ja valmisolek: rikkeolukordi arvestades on rõhutud vajadusele parandada varajase hoiatuse süsteeme, evakuatsiooniplaane ja kriisihaldust.
• Veejuhtimise ja maakasutuse parendamine: tampide tugevdamine, sademevee parema juhtimise ja maakasutuse korrigeerimine aitavad vähendada järgmiste üleujutuste mõju.
• Kliimamuutuste kohanemine: pikaajalised strateegiad peavad hõlmama paremat riskihindamist, pidevat investeeringut infrastruktuuri ja kogukondade vastupidavuse tõstmist.
• Sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed: paljude perede elatusvahendid said püsiva löögi; taastumine nõudis investeeringuid elatustaseme taastamiseks, hariduse ja tervishoiuteenuste tagamiseks.

2010. aasta üleujutused olid Pakistanile üks 21. sajandi kõige mõjuvamaid looduskatastroofe, mis näitas nii abi vajaduse ulatust kui ka puudujääke kohalikes ja rahvusvahelistes valmisoleku- ning taastamissüsteemides. Õppetunnid sellest katastroofist on mõjutanud hilisemat poliitikat ja programmiarendust riskide vähendamiseks ning voolu- ja sademete juhtimise parandamiseks.

Otsing