Bruno Latour — prantsuse filosoof ja teaduse ning tehnoloogia teoreetik

Bruno Latour — prantsuse filosoof ja teaduse ning tehnoloogia teoreetik; ülevaade tema elust, mõjukatest töödest ja teostest nagu "Science in Action" ning ideede mõjust kaasaegsele teadusele.

Bruno Latour (sündinud 22. juunil 1947 Beaune'is, Prantsusmaal; surnud 9. oktoobril 2022 Pariisis) oli prantsuse filosoof ja teaduse‑ja‑tehnoloogia uuringute (STS) teoreetik. Latour on olnud tuntud oma mõjuka uurimistöö poolest teaduse, tehnoloogia, poliitika ja keskkonna seoste uurimisel ning on õpetanud mitmes ülikoolis, sealhulgas École des Mines de Paris'is, Sciences Po's ja London School of Economics'is. Latour on kirjutanud mitmeid mõjukaid raamatuid, sealhulgas Laboratory Life (1979), Science in Action (1987) ja We Have Never Been Modern (1991). Aastal 2007 oli ta kümnes enim tsiteeritud autor sotsiaalteaduste valdkonnas.

Peamised ideed ja panus

Latour oli üks actor–network theory (ANT) ehk tegija‑võrgustiku teooria võtmeautoreid. Selle lähenemise keskmes on idee, et sotsiaalsed protsessid moodustuvad inimeste ja mitte‑inimeste (masinate, tekstide, institutsioonide, teaduslike instrumentide jms) vahelisest võrgustikust — need kõik on "tegijad" (actants), mis mõjutavad tulemusi ja protsesse. Latour rõhutas, et teaduslikud faktid ei ole lihtsalt avastused, vaid tulemused keerukatest praktilistest, tehnilistest ja sotsiaalsetest tegevustest: teadmised sünnivad läbi instrumentide, võrgustike ja institutsioonide toimimise.

Ta kritiseeris selget piiri "looduse" ja "kultuuri" vahel ning väitis, et tänapäeva maailm on täis hübriide — segunenud loodus‑ja‑ühiskonna elemente — mistõttu traditsiooniline modernse ühiskonna kujutlus (kus loodus ja inimühiskond on eraldatud) eksitab. Hilisemates töödes liikus Latour aktiivselt keskkonna‑poliitika ja "maa" (Earth) teemade juurde, pidades oluliseks uusi poliitilisi kujutlusi kliimamuutuste ja elukeskkonna kriiside kontekstis.

Meetod ja mõjukus

Latouri töö iseloomustas tugev rõhk empiirilisele uurimisele: ta kasutas etnograafilisi meetodeid teaduslaborite uurimiseks, nagu hästi näitab koos Steve Woolgariga kirjutatud teos Laboratory Life. Ta tutvustas ka mõisteid nagu "teaduse performatiivsus" ja "teadmiste konstrueeritus", mis on mõjutanud paljusid distsipliine — sotsioloogiat, antropoloogiat, teadusajalugu, geograafiat, disainiuuringuid ja keskkonna- ja poliitikauuringuid.

Vastuväited ja arutelud

Latouri tööd on äratanud nii laialdast tunnustust kui ka kriitikat. Mõned kriitikud on tembeldanud tema lähenemist relativistlikuks, väites, et see vähendab teaduse tõenduspõhiseid aspekte. Latour vastas sageli, et tema eesmärk ei ole eitada teaduse väärtust, vaid kirjeldada, kuidas teaduslikud faktid kujunevad ja millised sotsiaalsed ning tehnilised tingimused neid toetavad. Tema töö on avardanud arusaamu sellest, kuidas teadmised, võim ja tehnoloogia omavahel põimuvad.

Tunnustused

Latour sai mitmeid auhindu ja tunnustusi rahvusvaheliselt; oluliste hulka kuulub näiteks Holbergi preemia (Holberg Prize) 2013, mis anti talle tema laiahaardelise mõju eest humanitaar- ja sotsiaalteadustele.

Valikuline bibliograafia

• Laboratory Life (1979) — koos Steve Woolgariga, etnograafiline uurimus teaduslaborist.
• Science in Action (1987) — käsitleb teaduse tekkeprotsesse ja teadmise praktilist loomist.
• We Have Never Been Modern (1991) — kriitika modernse ühiskonna eristustele ja ettepanek hübriidsete perspektiivide kasuks.
• Aramis, or the Love of Technology (1996) — tehnoloogia ja sotsiaalsete mehhanismide uurimus.
• Politics of Nature (1999) — ettepanek uue poliitilise raamistiku loomiseks looduse ja poliitika suhteks.
• Reassembling the Social: An Introduction to Actor–Network‑Theory (2005) — ANT kokkuvõte ja metodoloogiline juhend.
• An Inquiry into Modes of Existence (2013) — uurimus erinevatest olemasolu viisidest ja nende kohandamisest.
• Facing Gaia: Eight Lectures on the New Climatic Regime (2017) ja Down to Earth: Politics in the New Climatic Regime (2018) — keskenduvad kliimakriisile ja poliitilistele tagajärgedele.

Bruno Latouri pärand elab edasi STS‑valdkonnas ning laiemalt neis distsipliinides, mis uurivad teadmist, tehnoloogiat ja nende suhteid poliitika ja ühiskonnaga. Tema mõtted hübriididest, aktantidest ja võrgustikest aitavad mõista kaasaegseid keerukaid probleeme — alates teaduse kujunemisest kuni kliimamuutuste poliitiliste väljakutseteni.

Otsing