Keiser Yōmei (用明天皇, Yōmei-tennō, suri 587) oli Jaapani 31. keiser traditsioonilise järjestuse järgi.
Yōmei valitsemisaastad algavad 585. aastal ja lõpevad 587. aastal. Varasemate keisrite nimed ja järjekord kinnitati "traditsiooniliseks" alles keiser Kammu valitsemisajal, kes oli Yamato dünastia 50. monarh.
Taust ja allikad
Yōmei elust ja valitsemisest on teada peamiselt hilisematest ajalookroonikatest, eelkõige 8. sajandil koostatud teostest nagu Kojiki ja Nihon Shoki. Neis allikates kajastatud andmed on segased ning neid tuleb tõlgendada ettevaatlikult: paljud isiklikud detailid, sündmuste täpsed kuupäevad ja poliitilised nüansid ei ole tänapäeva ajaloolaste jaoks täiesti kindlad.
Valitsemine ja poliitika
Yōmei reegniks jäi lühike kahe aasta pikkune periood. Tema valitsemisaeg langeb ajajärku, mil Jaapanis toimus tugev kultuurne ja uskline ümberkujundamine: levinud oli budism, mille levikus mängisid suurt rolli suured suguvõsad ja riigivõimu tugistruktuurid. Samal ajal oli nähtav ka vastuseis traditsioonilise šintō-põhise usundi ja budismi vahel, mis tekitas poliitilisi pingestatuid vastuolusid.
Surm ja järglus
Keiser Yōmei suri 587. aastal. Tema surm tekitas võimuvõitluse erinevate sootside ja suguvõsade vahel. Vahetult pärast tema surma tõusis troonile Sushun, kuid järgnevad aastad olid täis intriige ning võimutasandite ümberkorraldusi, milles olulise osa mängisid näiteks Soga ja Mononobe suguvõsad. Need konfliktid mõjutasid tugevalt Jaapani varast riigikorraldust ja usulist suunavust.
Tähtsus ja pärand
Kuigi Yōmei valitsusaeg oli lühike, jääb tema aegeks murranguline periood Jaapani ajaloos: kasvav budismi mõju, suguvõsade võimuvõitlus ja keskendumine Yamato keskusele. Tema meesteaegsed sündmused aitasid kujundada lähiaastate poliitilist maastikku ja sillutasid teed hilisemale võimutasakaalu muutusele Jaapani varases keskajal.
Märkus: Paljude varaste Jaapani keisrite kohta käiv informatsioon põhineb hilisematest kronikatest ja traditsioonilistel allikatel; seetõttu on täpsed faktid tihti ebakindlad ja arheoloogilised ning tekstilised uuringud võivad lisaks anda uusi tõlgendusi.
