Metskits (Dama dama) — liigi ülevaade, elupaik ja käitumine
Metskits (Dama dama) — põhjalik ülevaade liigi välimusest, elupaikadest, käitumisest ja sotsiaalsest elust: sarved, rühmakäitumine, levik ja ellujäämisstrateegiad.
Metskits (Dama dama) on hirvlaste sugukonnast (Cervidae) pärinev keskmise suurusega hirveliik, keda tuntakse laialdaselt nii Euroopas kui ka sisseviidud populatsioonide kaudu teistel mandritel. Liik on algselt levinud Euraasias, kuid on introduseeritud paljudesse teistesse maailma piirkondadesse, näiteks Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Põhja-Ameerikasse.
Üldkirjeldus
Metskitsele iseloomulikud on suvel tavaliselt seljal olevad heledad täpid, mis aitavad varjestuda metsamaastikul. Talvel muutub kasukas enamasti ühtlasemaks ja tumedamaks. Sabal on sageli heledam valge piirkond ja saba otsas tumedam piir; isasloomadel on iseloomulikud laiad, labida- ehk mõõga-kujulised sarved, mis võivad iga-aastaselt uueneda ja mõningal määral kujult erineda.
Nimetused, pikkus ja eluiga
Isasloomi nimetatakse lihtsalt isastest metskitsedeks ja emasloomi emastest metskitsedeks; noorloomi kutsutakse vasikateks. Vaatamata lokaliseeritud nimistuste erinevusele on laialt kasutatav terminid isane, emane ja vasikas. Metskitsede eluiga vabalt elades on tavaliselt umbes 8–16 aastat, tingimuslikult kuni üle 16 aasta hea toitumise ja kaitstud tingimuste korral.
Elupaik ja levik
Metskitsed eelistavad segametsi ja niite ning põllumaastiku ja metsade vahelist mosaiki, kus on nii varjualasid kui ka söömisvõimalusi. Nad kohanevad hästi nii tihedama metsaga kui ka avatumate rohumaadega ning sageli elavad tihedamalt inimese mõjutatud maastikel, kus on piisavalt katte- ja toiduala. Sisseviidud populatsioonid võivad kohati tugevasti levida ja mõjutada kohalikke ökosüsteeme.
Käitumine ja sotsiaalne struktuur
Metskitsed on peamiselt karjased: rühmad võivad sõltuvalt toidu kättesaadavusest ja hooajast olla väiksemad (näiteks 5–20 isendit) või mõnel juhul väga suured, kuni sadakond või rohkem, eriti talvises varjualas või linnastunud aladel. Päevapreesikul (kirevahel ja videvikul) on neist kõige aktiivsemad. Isaste käitumisse kuulub territooriumi märgistamine ja rivaalide represseerimine ränkrasketel aegadel, eriti pullimarsruutide ja rõõmuaegade (rutiaeg) jooksul.
Toitumine ja paljunemine
Metskitsed on taimtoidulised; nende toitumisse kuuluvad rohud, noored võrsed, lehed, oksi, viljad ja kuivanud taimestik. Nad võivad aastaajaliselt oma dieeti kohandada selle järgi, mis on kättesaadav. Paljunemine toimub tavaliselt sügisel (ruti aeg), kui isased konkureerivad emaste ligimeelitamiseks. Rasedusaeg (gestatsioon) on liigiti varieeruv, tavaliselt sünnib kevadel 1–3 vasikat; paljudel populatsioonidel on tavaline 1–2 vasikat. Vasikad peidavad end tihti esimestel elunädalatel ja toituvad emapiimast kuni iseseisvumiseni.
Sarved ja nende tähtsus
Sarved on meheliku tunnuse väljendus: need on laiad ja labida- või labalakujulised ning iga-aastaselt välja arenevad ja hiljem maha pudenevad. Sarvede kasvuks kulub palju energiat ja mineraale, mistõttu hea toitumine on oluline tugeva sarve arengu jaoks. Sarnased struktuurid pole emastel tavaliselt välja arenenud.
Kaitse, majanduslik ja ökoloogiline mõju
IUCN hinnangul on Dama dama üldiselt kategoorias "muret ei tekita", kuid lokaalselt võivad populatsioonid olla ohustatud elupaikade kadumise, liikide segunemise ja intensiivse jahipidamise tõttu. Inimeste poolt sisseviidud populatsioonid võivad mõnel pool muutuda invasiivseks, kahjustades kohalikke liike ja põllumajandust. Seetõttu on vajalik populatsioonide reguleerimine ja elupaikade planeeritud majandamine. Metskitsed on ka olulised jahiloomad ning annavad majanduslikku tulu jahinduse kaudu.
Huvitavad faktid
- Metskitsedel esineb mitmeid värviforme (nt tavavärv, tume või hele), mis on osa geneetilisest mitmekesisusest.
- Suvel on täpid ja heledam rüht parema varjestuse huvides; talv teeb karva tihedamaks ja ühtlasemaks.
- Sisenevates kohtades võivad nad moodustada väga suuri karju, mis omakorda mõjutavad taimkatet ja trasside kujunemist.
Kokkuvõttes on Dama dama (artikli pealkirjas nimetatud "metskits") kohanemisvõimeline ja sotsiaalne hirveliik, kelle bioloogia, käitumine ja kasutus inimese poolt muudavad ta nii loodusteaduslikult huvitavaks kui ka praktiliselt olulisteks juhtimisteemadeks.
Värvid
Neil on palju eri värvi karvu (karvu). On olemas neli põhivärvi: "tavaline", "menil", "melanistlik" ja "valge". Tavaline karvkate on pruun karvkate, millel on valged laigud ja mida on kõige paremini näha suvel. Talvel on karvkate palju tumedam. Valge karvkate on kõige heledam, peaaegu valge. Harilik ja menilane karvkate on tumedamad. Melanistlik karvkate on väga tume, mõnikord isegi must.
Ajaloolised karjad
Rootsis, Ölandis, Ottenby kaitsealal peetakse ühte tuntud ajaloolist metskitsekarja. Karl X Gustav ehitas 17. sajandi keskel kuningliku metskitsekarja ümber nelja kilomeetri pikkuse kivimüüri. Karja on 2006. aasta seisuga endiselt olemas. Teine kari elab Iirimaal Phoenixi pargis. 400-450 metskitse pärineb algsest, 1660ndatel sisse toodud karjast.
Kolm värvivarianti, mis on leitud Fossil Rim Wildlife Centerist Texases.
Otsige