Troopilisi tsükloneid ja subtroopilisi tsükloneid nimetavad erinevad hoiatuskeskused, et hõlbustada prognooside, vaatluste ja hoiatuste edastamist prognoosijate ja üldsuse vahel. Nimetuste eesmärk on vähendada segadust, kui samas vesikonnas on samaaegselt mitu tormi. Kui tormide püsituule kiirus ületab tavaliselt 34 sõlme (63 km/h) — mis on rahvusvaheline piirangulävi troopilise tormi kohta paljudes piirkondades — antakse nimed üldjuhul eelnevalt kindlaks määratud nimekirjadest, sõltuvalt sellest, millisest vesikonnast nad pärinevad. Siiski erinevad normid basseiniti: mõnes piirkonnas antakse nimi juba suhteliselt madala tuulekriteeriumi juures, teises taas nõutakse, et tsükloni keskel valitseksid märkimisväärsed orkaanilised tuuled, enne kui talle nimi pannakse, eriti lõunapoolkeral, kus tuulekeskmised ja mõõtmismeetodid võivad erineda.

Enne ametliku nimetamise algust nimetati troopilisi tsükloone sageli kohtade, esemete või pühakute pühade järgi, mil nad esinesid. Esimese isikunimede kasutamise ilmastikunähtuste puhul omistatakse üldjuhul Queenslandi valitsuse meteoroloogile Clement Wragge'ile, kes nimetas ilmasüsteeme aastatel 1887–1907. Pärast Wragge'i pensionile jäämist jäi see tavapärane süsteem mitmeks aastaks kasutamata, kuni seda taaselustati Teise maailmasõja lõpul Vaikse ookeani lääneosas. Hiljem on eri piirkondade jaoks ametlikke nimesüsteeme ja nimestikke välja töötatud ning need haldavad nüüd Vaikse ookeani ida-, kesk-, lääne- ja lõunapoolseid alasid, samuti Austraalia piirkonda, Atlandi ookeani ning India ookeani.

Nimetamise peamised reeglid ja erisused

  • Piirkondlik juhtimine: maailmas ei ole üksainus globaalne nimetamiskeskus — nime andmise eest vastutavad riiklikud või piirkondlikud meteoroloogiaagentuurid ja WMO piirkondlikud komiteed.
  • Tuulekeskmise pikkus: eri teenistused kasutavad erinevaid tuulekeskmisi (näiteks 1‑min või 10‑min keskmine), mistõttu sama tsükloni tugevus võib eri andmetes erineda ja see mõjutab, millal nime antakse.
  • Subtroopilised süsteemid: mõned keskustest (näiteks NHC Atlandi ookeanil) annavad nime ka subtroopilistele tormidele, kui need saavutavad nimetamise künnise.
  • Mitme tormi samaaegne nimetamine: nimeandmine lihtsustab info vahetamist, kui samal ajal liigub üks või mitu tormi — näiteks kommunikatsioon hädaolukordades ja meedia hoiatused.

Piirkondlikud nimestamissüsteemid (lühike ülevaade)

  • Atlandi ookean: NHC kasutab korduvaid nimekirju, kus nimed vahelduvad meessoost ja naissoost. Väga hävitavad nimed pensioneeritakse ja asendatakse.
  • Ida- ja Kesk‑Vaikne ookean: NOAA/RSMC- või kohalikud keskused haldavad nimekirju; Kesk‑Vaikse ookeani puhul kasutatakse sageli Hawaii päritolu nimesid.
  • Lääne‑Vaikne ookean (taifuuni piirkond): nimed ei ole alati isikunimed — Typhoon Committee kasutab Aasia–Vaikse ookeani riikide poolt panustatud nimesid (näiteks lilled, loomad, geograafilised nimetused).
  • Põhja‑India ookean: nimetabjad on valitud ESCAP/WMO paneli liikmesriikide nimekirjadest; järjekord ei kasuta tähestikulist reeglit nagu Atlandil.
  • Lõuna‑Vaikne ookean ja Austraalia piirkond: nimetuse andmine toimub regionale RSMC-de (nt Australian Bureau of Meteorology, Fiji) reeglite järgi; nimekirjad võivad erineda riigiti.
  • Lõuna‑Lääne India ookean: Meteo‑France ja teised regioonikeskused haldavad nimesid ning kasutavad oma kordusloendeid.
  • Lõuna‑Atlandi ookean: see piirkond on torme harvemalt saanud ja tal puudub ülemaailmne ühtne nimeandmise süsteem; mõnel korral on tsükloone nimetanud kohalikud institutsioonid (näiteks Brasiilia).

Nimekirjad, kordus ja nime pensioneerimine

  • Enamik piirkondi kasutab ringlevaid nimekirju, mis korduvad iga paar aasta järel (nt Atlandil iga 6 aasta tagant).
  • Nimed, mis on seotud eriti suure hävitusega või paljude inimohvritega, võidakse ametlikult pensioneerida — neid nimeid ei kasutata enam ja nende asemel lisatakse uued nimed.
  • Nime pensioneerimist otsustavad piirkondlikud komiteed (näiteks WMO Atlandi komitee või taifuunide ametkonnad Lääne‑Vaiksel ookeanil), kus osalevad nimetamiskeskused ja ametiasutused.

Praktilisi näiteid ja täiendavad märkused

  • Vaata, kuidas nimetused aitavad kommunikatsioonil: nime kasutamine (nt Katrina, Haiyan/Yolanda) lihtsustab hoiatuste edastamist ja ajalugu arhiveeritakse nimede alusel.
  • Mõned piirkonnad eelistavad mitte kasutada teatud tähestiku tähti (nt Atlandil ei kasutata Q, U, X, Y, Z nimekirjades sageli), mis mõjutab nimevalikut igaks hooajaks.
  • Riiklikud erisused: kohalikud keele‑ ja kultuurierinevused võivad määrata, milliseid nimesid eelistatakse või kuidas neid avalikkusele tutvustatakse.

Kokkuvõte: tormide nimetamine on praktiline vahend ilmaprognoosijatele ja avalikkusele. Kuigi üldine praktikapõhimõte on sarnane — anda nimi siis, kui süsteem saavutab teatava tugevuse —, varieeruvad täpsed künnised, tuulekeskmiste arvutamise meetodid ning nimeandmise protseduurid regiooniti. Nimeandmise süsteemid ja nimekirjad on välja töötatud ajaloo, kultuuri ja tehniliste vajaduste põhjal ning neid haldavad ja koordineerivad piirkondlikud meteoroloogilised organisatsioonid ja WMO.