Ne Win — Birma president ja sõjaväeline juht (1962–1981)
Ne Win oli Birma sõjaväeline juht ja poliitik, kes domineeris riigi poliitikat mitu aastakümmet. Ta tuli võimule 2. märtsil 1962 riigipöördega ning oli ametlikult Birma president aastatel 1974–1981; enne seda juhtis ta riiki revolutsioonilise nõukogu esimehena ja peaministrina. Ne Win asutas 1962. aastal Birma Sotsialistliku Programmipartei (BSPP), mis hiljem (1964) kuulutati riigi ainsaks seaduslikuks erakonnaks.
Varasem elu ja sõjaväeline karjäär
Enne võimuletulekut oli Ne Win osa Birma iseseisvusliikumisest ja teenis kõrgeid ametikohti sõjaväes. Ta kuulus iseseisvusajastu juhtide hulka ning omandas tugeva positsiooni nii väejuhtkonnas kui ka poliitikas, mis võimaldas tal 1962. aastal kiiresti kontrolli haarata.
1962. aasta riigipööre ja võimu kindlustamine
2. märtsil 1962 võttis Ne Win kontrolli üle ja moodustas liidu revolutsioonilise nõukogu, saades riigipeaks ning samal ajal peaministriks. Tema uus valitsus lõpetas kehtinud põhiseaduse ning kõrvaldas parlamendi, likvideerides demokraatlikud institutsioonid ja koondades võimu tsentraalsetele sõjaväejuhtidele. 1964. aastal muutis ta BSPP aasta-aastalt järjest tugevamaks, kuni see sai riigi ainuvõimuks.
Poliitika ja ideoloogia
Ne Wini valitsemist iseloomustas ideoloogia, mida nimetati tihti „Birma sotsialistlikuks programmiks“ või „Burmese Way to Socialism“. See hõlmas ulatuslikku riigistamist ja majanduse sentraliseerimist, piiratud avatus rahvusvahelisele kaubandusele ning tugev valitsuse kontroll ühiskonna üle. Poliitika eesmärk oli säilitada sõjaväeline ja parteiline ülemvõim, kuid majanduslikud otsused ja isolatsioon tõid kaasa pikaajalise majandusliku tagasiminekuga.
Majandus ja ühiskond
Ne Wini reformid ja riigipõhine majanduspoliitika põhjustasid majanduse stagnatsiooni, toormeekspordi sõltuvuse kasvu ning rahvastiku elatustaseme langust mitmetes piirkondades. Riiklike ettevõtete ebatõhusus, bürokraatlikud piirangud ja vähene välisinvesteeringute ligimeelitamine vähendasid töökohtade ja investeeringute kasvu. Samuti mõjutasid poliitilised piirangud haridust, meediat ja kodanikuühiskonda.
Repressioonid ja vastuhakk
Ne Wini valitsemise ajajärgul oli repressioon opositsiooni, poliitiliste rivaalide ning vähemusrahvuste vastu laialdane. Vabadusepiirangud, arreteerimised ja tsensuur olid igapäevased tööriistad võimu hoidmiseks. Töötajate ja tudengite meeleavaldused ning mässud sai sageli maha surutud jõuga, mis tekitas püsiva rahulolematuse paljudes ühiskonnakihtides.
1974. aasta põhiseaduse muutus ja hilisem poliitiline roll
2. märtsil 1974 lõpetas Ne Win revolutsioonilise nõukogu ja kuulutas välja Birma Liidu Sotsialistliku Vabariigi. Ta valiti presidendiks ning määras peaministriks brigaadikindral Sein Wini. Kuigi ta lahkus ametlikult presidendikohalt 1981. aastal, jäi Ne Win tugeva mõjukusega isikuks BSPP juhtkonnas ja poliitikas veel mitmeks aastaks.
Langus ja pärand
1980. aastate lõpus kasvas rahulolematus majandusliku seisaku ja poliitilise repressiooniga; 1988. aasta massimeeleavaldused (tuntud kui 8888 meeleavaldused) sundisid paljusid juhtivaid parteija sõjaväefiguure ümber mõtlema. Ne Win lahkus ametlikest juhtpositsioonidest 1988. aastal, kuid tema poliitikate mõjud jäid riigile kauaks. Ta suri 2002. aastal.
Ne Wini pärand on vastuoluline: tema lähikondlased ja osa toetajaid tõstavad esile korda ja stabiilsust, ent paljud ajaloolased ja ühiskonnagrupid rõhutavad tema režiimi põhjustatud majanduslikku tagasiminekut, poliitilisi repressioone ja pikaajalist isolatsiooni, mille tagajärjed Birma/Myanmari arengule olid rängad.
