Renato Dulbecco: viroloog, Nobeli laureaat 1975 ja onkogeenide uurija
Renato Dulbecco — Itaalia‑Ameerika viroloog ja Nobeli laureaat 1975; pioneer onkogeenide uurimises, kelle töö avaldas sügava mõju vähiteadusele ja viroloogiale.
Renato Dulbecco (22. veebruar 1914 - 19. veebruar 2012) oli itaalia päritolu Ameerika Ühendriikide viroloog, kes sai 1975. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia oma töö eest onkogeenide alal. Onkogeenid on viiruste geenid, mis tekitavad loomarakkude nakatumisel vähki.
Auhinna jagasid Howard Temin ja David Baltimore. Dulbecco õppis Torino ülikoolis Giuseppe Levi juures. Tema kaasõpilased Salvador Luria ja Rita Levi-Montalcini siirdusid koos temaga samuti USAsse ja said Nobeli preemiaid. Teises maailmasõjas kutsuti ta Itaalia armeesse, kuid hiljem liitus vastupanuliikumisega.
Teadustöö ja panus
Renato Dulbecco oli tähtis kuju viroloogias ja vähiteaduses. Ta töötas pikalt Ameerika Ühendriikides, sealhulgas Salki Instituudis La Jollas (California), kus tema labor keskendus eelkõige loomsete (animal) viiruste ja kasvajat tekitavate viiruste (onkoviruste) uurimisele. Dulbecco arendas laboratoorseid meetodeid, mis võimaldasid kvantitatiivselt määrata viiruseosakeste hulka ja jälgida nende mõju rakkudele — see oli oluline samm viirusliku vähienese olemuse mõistmisel.
Üks tema peamisi teaduslikke saavutusi oli näidata, et teatud viiruste geenid võivad integreeruda peremeesraku genoomi ja nii päriselt muuta raku käitumist, viies pahaloomulise kasvuni. See aitas kinnitada idee, et viiruslikud geenid võivad ümberprogrammeerida rakusüsteeme ning käivitada kasvajate tekke. Hiljem on selgunud, et lisaks viirustele võivad rakkudel endal olla vastavad "proto-onkogeenid", mis mutatsioonide läbi võivad muutuda aktiivseteks onkogeenideks ja samuti põhjustada vähki.
Mõju ja pärand
Dulbecco teadustöö jättis sügava jälje molekulaarsele onkoloogiale ja geneetikale. Tema tulemustest kasvas arusaam, kuidas viirused ja raku pärilikkus koos mõjutavad kasvaja arengut, ning see teadmine aitas kujundada hilisemat onkogeenide ja vähiravi uurimist. Ta oli ka aktiivne arvamusekujundaja, kes toetas uute molekulaarsete meetodite rakendamist meditsiinis ja osales aruteludes, mis viisid laiemate projektideni, sealhulgas inimgenoomi uurimise suunas liikumisele.
Renato Dulbecco suri 19. veebruaril 2012 La Jollas, Californias, paar päeva enne oma 98. sünnipäeva. Tema töö on jätkuvalt oluline nii põhi- kui rakendusuuringute vallas ning mõjutanud tugevalt kaasaegset vähiteadust ja viroloogiat.
Otsige