Roger Waters — Pink Floydi bassimängija, asutaja ja 'The Wall' autor

George Roger Waters (sündinud 6. septembril 1943) on inglise rokkmuusik, laulukirjutaja, bassimängija ja lavakunstnik. Ta sündis Great Bookhamis, Surrey's, ja kolis varases lapsepõlves Cambridge'i. Tema isa, Eric Fletcher Waters, langes Teises maailmasõjas — see kaotus on üks kandvaid motiive Watersi loomingus, eriti konceptalbumil The Wall. Waters on kõige paremini tuntud kui inglise rokkbändi Pink Floyd (1964–1986) bassimängija, kaaslaulja, peamine sõnade autor ja asutajaliige. Ta võttis juhtiva lüürilise rolli bändis pärast asutajaliikme Syd Barretti lahkumist 1968. aasta jaanuaris ja laulis ning kirjutas mitu Pink Floydi tuntumat lugu kogu oma perioodi jooksul bändiga.

Pink Floydi kõrgajad ja Watersi roll

Paljud muusikakriitikud ja fännid peavad aastateid 1973–1979 Watersi ajastu Pink Floydi kuldajastuks. Selle perioodi jooksul valmis neli märgilist stuudioalbumit: 1973. aastal ilmunud "The Dark Side of the Moon" on üks kõigi aegade enimmüüdud ja mõjukamaid albumeid — see plaat püsis edetabelites pikki aegu ning aitas Pink Floydi rahvusvahelisse kuulsusse. Bänd jätkas edukalt albumitega "Wish You Were Here" (1975) ja "Animals" (1977) ning jõudis kulminatsioonini 1979. aasta topeltalbumiga The Wall, mida sageli nimetatakse üheks suurimaks ja ambitsioonikaimaks rock-kontseptsioonialbumiks.

The Wall on osaliselt mitme isikliku ja poliitilise teema — isoleeritus, trauma, kuulsuse kulud ja ühiskondlik kriitika — ümber üles ehitatud narratiiv. Albumi raames sündis ka suurejooneline lavaline kontseptsioon ning sellest valmis 1982. aastal ka film, mis laiendas albumi visuaalset ja dramaatilist ulatust. The Wall on nii Pink Floydi kui ka rockmuusika ajaloo üks enimmüüdud topeltplaate ja tugevnes ansambli staatust ülemaailmselt.

1983. aastal ilmunud The Final Cut on ainulaadne Pink Floydi kataloogis: sellel plaadil on Watersi panus eriti domineeriv — paljud pididki albumit peaaegu Watersi sooloalbumiks, sest enamiku materjalist kirjutas ja juhtis ta ise (tekstis mainitud, et David Gilmour laulis vaid ühes loos). Albumi temaatika on tugevalt mõjutatud sõjalis-poliitilistest ja isiklikest arutlustest ning see lõi aluse edaspidistele pingetele bändi liikmete vahel.

Pink Floyd on üks rockmuusika ajaloo kõige kriitikute poolt tunnustatumaid ja kaubanduslikult edukamaid ansambleid — neil hinnatakse olevat üle 200 miljoni müüdud albumi kogu maailmas, sealhulgas ligi 74,5 miljonit Ameerika Ühendriikides. Bänd tunnustati 1996. aastal ka Rock and Roll Hall of Fame'i liikmeks.

Lahkumine bändist ja soolokarjäär

Pärast kasvavaid pingeid ja ideoloogilisi lahkhelisid — nii muusikalisi kui ka juhtimise küsimustes — lahkus Waters ametlikult Pink Floydist 1985–1986 paiku. Pärast lahkumist puhkes juriidiline ja administratiivne vaidlus bändi nime ning varasemate materjalide kasutamise õiguste üle; vaidlused lahendati hiljem kokkulepetega, mis võimaldasid Pink Floydit jätkata teiste liikmete eestvedamisel.

Waters alustas seejärel edukat soolokarjääri. Tema esimesed sooloalbumid on "The Pros and Cons of Hitchhiking" (1984), "Radio K.A.O.S." (1987) ja 1992. aastal ilmunud laialdaselt kiidetud "Amused to Death", mida paljud peavad tema lugude ja sotsiaalse kriitika tipptööks. 2005. aastal avaldas ta ooperi "Ça Ira", mis tõusis Ameerikas ja Suurbritannias klassikalise muusika edetabelite tippu. 2017. aastal ilmus Watersi sooloalbum Is This the Life We Really Want?, millele järgnesid ulatuslikud tuurid.

Suurkontserdid ja lavaline visioon

Watersi lavaline visioon on tuntud monumentaalsuse, teatri ja meelsuse poolest. Üks tema kuulsamaid üritusi oli 1990. aasta liberaalne The Wall kontsert Berliinis — lavastus toimus Potsdamer Platsi ja Brandenburgi värava vahelisel alal — ning see meelitas üles miljoneid kuulajaid ja tõi kokku suure hulga tuntud külalisesinejaid. Sarnaselt sellele on tema kontserdid sageli kaasahaaravad visuaalsed etendused, kus kasutatakse suureformaadilisi rekvisite, projitseeritud animatsioone ja lavakujundusi, mis toetavad albumi narratiivi.

2005. aastal esines Waters koos Nick Masoni, Richard Wrighti ja David Gilmouriga 2. juulil Londoni Hyde Parkis toimunud kontserdil Live 8, mis oli Pink Floydi esimene avalik esinemine koos Rogeriga 24 aasta jooksul. Alates 2005. aastast on ta tihti tuuritanud ka sooloprojektidega, sealhulgas menuka Dark Side tuuriga ning 2010–2013 ulatusliku ja tehniliselt muljetavaldava The Wall tuuriga, mis jõudis paljudesse maailma suurtesse kontserdisaalidesse ja staadionitesse. Hiljem on ta teinud ka tuure nimega Us + Them, mis sisaldasid nii Pink Floydi klassikat kui ka soolomaterjali.

Poliitiline aktiivsus ja vastuolud

Waters on tuntud aktiivse ühiskondliku ja poliitilise seisukohtade väljendamise poolest. Tema loomingus ja esinemistes on sageli läbi käinud sõja-, imperialismi- ja sotsiaalkriitika teemad. Viimastel aastakümnetel on ta avalikult kritiseerinud mitmeid valitsuspoliitikaid ning toetanud inimõiguste ja rahvusvaheliste õiguste küsimusi. Tema terav avalik retoorika, eriti seoses Iisraeli valitsuse poliitikatega ja Palestiina toetusega ning avalik kampaania BDS-i (boycott, divestment, sanctions) teemadel, on tekitanud tugevat avalikku diskussiooni ja ka raskemaid süüdistusi — mõned kriitikud on teda süüdistanud antisemitismi suunas viivate sõnavõttude ja allegooriate kasutamises, samas kui tema toetajad rõhutavad tema inimõiguste ja sõjavastase positsiooni õigust.

Pärand ja mõju

Roger Waters on mõjutanud paljusid muusikuid ja lavakunstnikke oma jätkuva panusega kontseptuaalsele rockile, suurele lavakujundusele ning ühiskondlikule sõnumile läbi muusika. Tema töö Pink Floydis ja soolokarjääris on andnud olulise panuse rockmuusika arengusse 1970ndatest kuni tänapäevani. Kuigi tema karjäär on olnud nii erakordselt edukas kui ka vastuoluline, on tema mõju ja staatuse osas üksmeel: Waters on üks mõjukamaid ja tunnustatumaid figure rocki ajaloos.

Oluline on märkida, et tema muusikalised saavutused kombineerituna avaliku eluga on teinud temast nii ikooni kui ka polariseeriva isiku — tema looming ja esinemised jätkavad avalikku arutelu ning inspireerivad uusi põlvkondi muusikuid ja publikut.

Küsimused ja vastused

K: Mille poolest on Roger Waters kõige tuntum?

K: Millal lahkus Syd Barrett Pink Floydist?

K: Milliseid aastaid peetakse Watersi ajastu Pink Floydi kuldajastuks?

K: Millised albumid ilmusid sel ajavahemikul?

K: Kui edukad olid need albumid?

K: Mis oli eriline 1983. aasta albumi "The Final Cut" puhul?

K: Kui edukas on Pink Floyd üldiselt olnud?

Otsing