Sardar Vallabhbhai Patel India isesevusliikumise juht ja vürstiriikide ühendaja

Vallabhai Patel sündis 31. oktoobril 1875. aastal tänapäeva Gujarati Nadiadiadi külas Zaverbhai ja Ladbai lapsena. Vallabhai isa oli teeninud Jhansi kuninganna armees ja tema ema oli väga vaimne naine.

Sardar Vallabhbhai Patel alustas oma akadeemilist karjääri gujarati keelt kõnelevas koolis, kuid läks hiljem üle inglise keelt kõnelevasse kooli. 1897. aastal lõpetas Vallabhai keskkooli ja hakkas valmistuma õigusteaduse eksamiteks. Ta suundus omandama õigusteaduse kraadi ja sõitis 1910. aastal Inglismaale. Ta lõpetas 1913. aastal Inns of Court'i õigusteaduskonna ja tuli tagasi Indiasse, et alustada oma advokaadipraksist Godhras, Gujaratis. Oma juriidilise vilumuse eest pakuti Vallabhaile Briti valitsuse poolt mitmeid tulusaid ametikohti, kuid ta lükkas kõik tagasi. Ta oli Briti valitsuse ja selle seaduste veendunud vastane ning otsustas seetõttu mitte töötada brittide heaks.

1891. aastal abiellus ta Zaverbai'ga ja paaril sündis kaks last. Üks oli tüdruk Maniben Patel (1903-1990) ja poiss Dahyabhai Patel (1906-1973). Serdar Pateli tütar oli aktivist, poeg aga India parlamendi liige.

Patel kolis oma praktika Ahmedabadisse. Ta sai Gujarati klubi liikmeks, kus ta osales Mahatma Gandhi loengus. Gandhi sõnad mõjusid Vallabhbaile sügavalt ja ta võttis peagi omaks Gandhi põhimõtted, et saada karismaatilise juhi veendunud järgijaks. Nii sügavalt olid Gandhi sõnad teda mõjutanud. Ta ei teadnud, et ta muudab Indiat ja alustab edukat karjääri.

1917. aastal valiti Sardar Vallabhai India Rahvuskongressi Gujarat Sabha, Gujarati tiiva sekretäriks. 1918. aastal juhtis ta ulatuslikku "Maksuvabastuse kampaaniat", mis kutsus talunikke üles mitte maksma makse pärast seda, kui britid nõudsid maksu pärast Kairas toimunud üleujutusi. Rahumeelne liikumine sundis Briti ametivõime tagastama põllumeestelt äravõetud maad. Tema jõupingutused oma piirkonna talunike koondamiseks tõid talle "Sardari" tiitli. Ta toetas aktiivselt Gandhi algatatud koostööst hoidumise liikumist. Patel rändas koos temaga mööda riiki, värbas 300 000 liiget ja aitas koguda üle 1,5 miljoni rbl.

1928. aastal seisid Bardoli talunikud taas silmitsi "maksude tõstmise" probleemiga. Kui talunikud keeldusid pärast pikaajalist üleskutset lisamaksu tasumisest, konfiskeeris valitsus nende maad kättemaksuks. Agitatsioon kestis üle kuue kuu. Pärast mitmeid Pateli läbirääkimisvoorusid tagastati põllumeestele maad pärast valitsuse ja põllumeeste esindajate vahel sõlmitud kokkulepet.

1930. aastal oli Sardar Vallabhbhai Patel üks juhtidest, kes vangistati Mahatma Gandhi algatatud kuulsas soolasatjagrahas osalemise eest. Tema inspireerivad kõned "soolaliikumises" muutsid paljude inimeste vaateid, kes hiljem mängisid olulist rolli liikumise edukaks muutmisel. Ta juhtis kongressi liikmete palvel Satyagraha-liikumist kogu Gujarati piirkonnas, kui Gandhi oli vangistuses.

Sardar Patel vabastati 1931. aastal Mahatma Gandhi ja tolleaegse India asekuninga lord Irwini vahel sõlmitud kokkuleppe alusel. Leping oli rahva seas tuntud kui Gandhi-Irwini pakt. Samal aastal valiti Patel India Rahvuskongressi presidendiks selle Karachi istungil, kus partei arutas oma edasist teed. Kongress võttis endale kohustuse kaitsta põhi- ja inimõigusi. Sellel istungil sündis unistus ilmalikust rahvusest.

1934. aasta parlamendivalimistel tegi Sardar Vallabhbhai Patel kampaaniat India Rahvuskongressi eest. Kuigi ta ei kandideerinud, aitas Sardar Patel valimistel oma erakonnakaaslasi.

1942. aasta Quit India liikumise ajal jätkas Patel oma vankumatut toetust Gandhile, kui mitmed kaasaegsed liidrid kritiseerisid viimase otsust. Ta jätkas reisimist üle kogu riigi, propageerides liikumise eesmärke mitmete südamlike kõnedega. Ta arreteeriti taas 1942. aastal ja oli koos teiste kongressi juhtidega Ahmednagari linnuses vangis kuni 1945. aastani.

Sardar Pateli teekonnal tuli sageli ette mitmeid kokkupõrkeid teiste tähtsate kongressi juhtidega. Ta väljendas avalikult oma pahameelt Jawaharlal Nehru suhtes, kui viimane 1936. aastal sotsialismi omaks võttis. Patel oli ka Netaji Subhash Chandra Bose suhtes ettevaatlik ja leidis, et ta "soovib parteisiseselt rohkem võimu".

Moslemiliidu juhi Mohammed Ali Jinnahi juhitud separatistlik liikumine viis vahetult enne iseseisvumist mitmete vägivaldsete hindu-moslemi rahutuste tekkimiseni kogu riigis. Sardar Pateli arvates võisid rahutuste poolt õhutatud avatud kogukondlikud konfliktid luua pärast iseseisvumist nõrga valitsuse keskvõimu, mis oleks demokraatliku riigi tugevdamise seisukohalt katastroofiline. Patel asus 1946. aasta detsembris koos riigiteenistuja V. P. Menoniga lahenduse kallal tegutsema ja nõustus tema ettepanekuga luua eraldi valitsemiskond, mis põhineks riikide usulisel kalduvusel. Ta esindas Indiat jagunemisnõukogus.

Pärast India iseseisvuse saavutamist sai Patelist esimene siseminister ja ka asepeaminister. Patel mängis väga olulist rolli iseseisvusjärgses Indias, ühendades edukalt umbes 562 vürstiriiki India domineerimise alla. Briti valitsus oli esitanud neile valitsejatele kaks alternatiivi - nad võisid ühineda Indiaga või Pakistaniga või jääda iseseisvaks. See klausel suurendas protsessi keerukust mammutproportsioonideni. Kongress usaldas selle hirmutava ülesande Sardar Patelile, kes alustas 6. augustil 1947 lobitööd integratsiooni eest. Tal õnnestus integreerida kõik, välja arvatud Jammu ja Kashmir, Junagarh ja Hyderabad. Lõpuks lahendas ta olukorra oma terava poliitilise teravmeelsusega ja kindlustas nende ühinemise. India, mida me täna näeme, on Sardar Vallabhbhai Pateli jõupingutuste tulemus.

Patel oli India Asutava Kogu juhtiv liige ja tema soovitusel nimetati ametisse dr B.R. Ambedkar. Ta oli võtmetegur India haldusteenistuse ja India politseiteenistuse loomisel. Ta tundis isiklikku huvi Saurashtras, Gujaratis asuva Somnathi templi taastamise algatamise vastu. Patel suhtus halastamatult Pakistani püüdlustesse tungida 1947. aasta septembris Kashmiri. Ta juhtis sõjaväe kohest laiendamist ja muude infrastruktuuride märkimisväärset parandamist. Ta oli sageli eriarvamusel Nehru poliitikaga, eriti seoses tema suhtlemisega Pakistaniga pagulasküsimustes. Ta korraldas mitmeid põgenikelaagreid Pandžabis ja Delhis ning hiljem Lääne-Bengalis.

Gandhi avaldas Pateli poliitikale ja mõtetele sügavat mõju. Ta lubas Mahatma vankumatut toetust ja järgis tema põhimõtteid kogu oma elu jooksul. Kui juhid, sealhulgas Jawaharlal Nehru, Chakravarthi Rajagopalachari ja Maulana Azad kritiseerisid Mahatma Gandhi ideed, et kodanikuallumatuse liikumine sunnib britid riigist lahkuma, siis Patel laiendas oma toetust Gandhile. Hoolimata kongressi ülemjuhatuse vastumeelsusest sundisid Mahatma Gandhi ja Sardar Vallabhbhai Patel jõuliselt kogu India kongressi komiteed ratifitseerima liikumist tsiviilallumatuse vastu ja käivitama seda ilma edasise viivituseta. Gandhi palvel loobus ta oma kandidatuurist India peaministri kohale. Pärast Gandhi surma sai ta raske südameinfarkti.  Kuigi ta paranes, omistas ta selle sellele, et ta kurtis vaikselt oma mentori kaotuse üle.

Sardar Vallabhbhai Pateli tervis hakkas 1950. aastal halvenema. Ta mõistis, et ta ei ela enam kaua. 2. novembril 1950 halvenes tema tervis veelgi ja ta pidi jääma voodisse. Ta suri 15. detsembril 1950 pärast südameinfarkti.

• 1991 - talle anti Bharat Ratna, India kõrgeim tsiviilisikute au.
• 2014 - Tema sünnipäev, 31. oktoober, kuulutati Rashtriya Ekta Divaks.
• 2018 - Patelile pühendatud Ühtsuse kuju kui maailma kõrgeim kuju avatakse.

[1]