See on hollandi nimi. Perekonnanimi on van der Meer, mitte Meer.
Simon van der Meer (24. november 1925 – 4. märts 2011) oli hollandi osakeste kiirendi füüsik, kes töötas suure osa oma karjäärist CERNi juures. Ta on tuntud eelkõige oma praktiliste ja insenerimeelsete lahenduste poolest kiirendite ja osakeste akumuleerimise alal.
Ta sai Nobeli füüsikapreemia 1984. Auhinda jagas ta teise füüsiku Carlo Rubbia’ga. Van der Meer’ile anti auhind peamiselt tema meetodite ja seadmete eest, mis võimaldasid koguda ja jahutada antiosakesi ning teha võimalikuks kõrgluminestsentsiga kokkupõrkeid, mis omakorda viisid W- ja Z-osakeste avastamiseni — need osakesed on Standardmudeli nõrga vastasmõju kandjad ja nende leidmine kinnitas oluliselt elektronergia ja nõrga vastasmõju ühtsust.
Van der Meer’i kõige tuntum leiutis on nn stohhastiline jahutus (stochastic cooling) — tehnika, mille abil vähendatakse osakeste paki impulsi ja positsiooni kõikumisi, võimaldades koguda tihedamaid antiosakeste parke. Seda meetodit kasutati koos antiprotoni akumulaatoritega ning see oli hädavajalik, et CERNi SPS-i (Super Proton Synchrotron) põhjal korraldada prooton–antiprotoni kokkupõrkeid, mida kasutasid eksperimentaalsed rühmad (nt UA1 ja UA2) W- ja Z-bosonide otsimiseks. Van der Meer töötas ka välja praktilise meetodi kiirendite ajal juhuslike nihutuste abil mõõta kokkupõrkeid — seda nimetatakse sageli „van der Meer’i skanniks“ ning see on oluline luminoossuse (luminosity) kalibreerimiseks ja ristlõikemõõtmiste täpsuse tagamiseks.
Karakterilt oli van der Meer tagasihoidlik ja eelistaski praktilist tööd ja laborilahendusi akadeemiliste avalduste asemel. Tema töö kiirendite tehnoloogias ja antiosakeste kogumissüsteemides oli otsustav, et eksperimentaalsed füüsikud suutsid läbi viia W- ja Z-osakeste leidmisega seotud mõõtmisi. Tema panus jääb märkimisväärseks osaks kiirendi- ja eksperimentaalfüüsika ajaloos.