Simon van der Meer
See on hollandi nimi. Perekonnanimi on van der Meer, mitte Meer.
Simon van der Meer (24. november 1925 - 4. märts 2011) oli hollandi osakeste kiirendi füüsik. Ta sai Nobeli füüsikapreemia. Selle auhinna sai ka teine füüsik Carlo Rubbia. Ta võitis auhinna oma töö eest CERNi projektis. See viis W- ja Z-osakeste avastamiseni, mis on kaks kõige olulisemat asja.
Biograafia
Simon van der Meer oli üks neljast lapsest. Ta kasvas üles Haagis, Madalmaades. Tema isa oli kooliõpetaja ja ema pärines õpetajate perekonnast. Ta käis koolis linna gümnaasiumis. Ta lõpetas kooli 1943. aastal, kui Saksa armee kontrollis Madalmaid. Aastal 1945 läks van der Meer Delfti Tehnikaülikooli. Seal omandas ta 1952. aastal inseneri kraadi. Ta asus 1956. aastal tööle CERNi, kus ta töötas kuni pensionile jäämiseni 1990. aastal.
1966. aastal, kui van der Meer oli sõpradega Šveitsi mägedes suusatamas, kohtus ta Catharina M. Koopmaniga, kellest sai tema abikaasa. Neil oli kaks last - Esther (sündinud 1968) ja Mathijs (sündinud 1970).
Teaduslik töö
Pärast insenerikraadi omandamist 1952. aastal töötas Simon van der Meer Philipsi uurimislaboris Eindhovenis. Seal töötas ta peamiselt elektronmikroskoopide kõrgepingeseadmete ja elektroonika alal. 1956. aastal siirdus ta CERNi, mis oli tol ajal uus. Kui ta alustas CERNis, tegeles ta peamiselt tehnilise projekteerimise ja toiteallikatega. CERNis töötades leiutas ta stohhastilise jahutamise idee, mis viis W- ja Z-bosoonide avastamiseni. 1984. aastal said van der Meer ja Carlo Rubbia selle projekti eest Nobeli füüsikapreemia.
Seotud leheküljed
- W- ja Z-bosonid
- Nobeli preemia
- CERN
