Simon van der Meer — Hollandi osakeste-kiirendi füüsik ja Nobeli laureaat
Simon van der Meer — Hollandi osakeste-kiirendi füüsik ja Nobeli laureaat; tema töö CERNis tõi W- ja Z-osakeste avastuse ja mõjutas kogu kaasaegset osakestefüüsikat.
See on hollandi nimi. Perekonnanimi on van der Meer, mitte Meer.
Simon van der Meer (24. november 1925 – 4. märts 2011) oli hollandi osakeste kiirendi füüsik, kes töötas suure osa oma karjäärist CERNi juures. Ta on tuntud eelkõige oma praktiliste ja insenerimeelsete lahenduste poolest kiirendite ja osakeste akumuleerimise alal.
Ta sai Nobeli füüsikapreemia 1984. Auhinda jagas ta teise füüsiku Carlo Rubbia’ga. Van der Meer’ile anti auhind peamiselt tema meetodite ja seadmete eest, mis võimaldasid koguda ja jahutada antiosakesi ning teha võimalikuks kõrgluminestsentsiga kokkupõrkeid, mis omakorda viisid W- ja Z-osakeste avastamiseni — need osakesed on Standardmudeli nõrga vastasmõju kandjad ja nende leidmine kinnitas oluliselt elektronergia ja nõrga vastasmõju ühtsust.
Van der Meer’i kõige tuntum leiutis on nn stohhastiline jahutus (stochastic cooling) — tehnika, mille abil vähendatakse osakeste paki impulsi ja positsiooni kõikumisi, võimaldades koguda tihedamaid antiosakeste parke. Seda meetodit kasutati koos antiprotoni akumulaatoritega ning see oli hädavajalik, et CERNi SPS-i (Super Proton Synchrotron) põhjal korraldada prooton–antiprotoni kokkupõrkeid, mida kasutasid eksperimentaalsed rühmad (nt UA1 ja UA2) W- ja Z-bosonide otsimiseks. Van der Meer töötas ka välja praktilise meetodi kiirendite ajal juhuslike nihutuste abil mõõta kokkupõrkeid — seda nimetatakse sageli „van der Meer’i skanniks“ ning see on oluline luminoossuse (luminosity) kalibreerimiseks ja ristlõikemõõtmiste täpsuse tagamiseks.
Karakterilt oli van der Meer tagasihoidlik ja eelistaski praktilist tööd ja laborilahendusi akadeemiliste avalduste asemel. Tema töö kiirendite tehnoloogias ja antiosakeste kogumissüsteemides oli otsustav, et eksperimentaalsed füüsikud suutsid läbi viia W- ja Z-osakeste leidmisega seotud mõõtmisi. Tema panus jääb märkimisväärseks osaks kiirendi- ja eksperimentaalfüüsika ajaloos.
Biograafia
Simon van der Meer oli üks neljast lapsest. Ta kasvas üles Haagis, Madalmaades. Tema isa oli kooliõpetaja ja ema pärines õpetajate perekonnast. Ta käis koolis linna gümnaasiumis. Ta lõpetas kooli 1943. aastal, kui Saksa armee kontrollis Madalmaid. Aastal 1945 läks van der Meer Delfti Tehnikaülikooli. Seal omandas ta 1952. aastal inseneri kraadi. Ta asus 1956. aastal tööle CERNi, kus ta töötas kuni pensionile jäämiseni 1990. aastal.
1966. aastal, kui van der Meer oli sõpradega Šveitsi mägedes suusatamas, kohtus ta Catharina M. Koopmaniga, kellest sai tema abikaasa. Neil oli kaks last - Esther (sündinud 1968) ja Mathijs (sündinud 1970).
Teaduslik töö
Pärast insenerikraadi omandamist 1952. aastal töötas Simon van der Meer Philipsi uurimislaboris Eindhovenis. Seal töötas ta peamiselt elektronmikroskoopide kõrgepingeseadmete ja elektroonika alal. 1956. aastal siirdus ta CERNi, mis oli tol ajal uus. Kui ta alustas CERNis, tegeles ta peamiselt tehnilise projekteerimise ja toiteallikatega. CERNis töötades leiutas ta stohhastilise jahutamise idee, mis viis W- ja Z-bosoonide avastamiseni. 1984. aastal said van der Meer ja Carlo Rubbia selle projekti eest Nobeli füüsikapreemia.
Seotud leheküljed
- W- ja Z-bosonid
- Nobeli preemia
- CERN
Otsige