Berimbau — Brasiilia capoeira ühekeelega pill, päritolu ja kasutus

Berimbau (portugali hääldus: [beɾĩˈbaw]) on Brasiiliast pärit ühekeelega löökpill, mis täidab capoeira muusikas nii rütmi- kui ka juhtiva rolli. Berimbau pärineb Aafrikast, kus sarnaseid ühekeelseid vibusid ja kaarepille tunti erinevate nimede all; pärast atlandiülest rännet jõudis see afro-brasiilia võitluskunstiga capoeira tihedalt kokku ning sai selle peamiseks muusikajuhiks. Berimbau määrab roda (capoeira mänguringi) tempo ja stiili — mida kiiremini ja intensiivsemalt berimbau mängitakse, seda kiiremini liiguvad capoeiristad ja vastupidi.

Ehitus ja koostisosad

Berimbau on lihtsa konstruktsiooniga, kuid selle helikvaliteet sõltub igast detailist. Põhilised osad on:

• verga — painduv puidust või bambusest kaar, mis moodustab pilli raami;
• arame — terastraat või keel, mis venitatakse verga otsa ja toodab heli;
• cabaça — kuivatatud ja tühjendatud kalebass (suletud kõlakamber), mida hoitakse keha vastu ja mida liigutades muudetakse heli resonantsi;
• baqueta — väike puidust pulk, millega tonaalselt keelt löödakse;
• dobrão (või pedra) — metallmünt või kivi, mida hoitakse vastu keelt helikõrguse ja nüansside muutmiseks;
• caxixi — väikese korvide/šakeri tüüpi marakas, mida mõnikord hoitakse baqueta kõrval ja mis lisab rütmikat.

Mängutehnika ja helid

Berimbau mängimine nõuab samaaegset koordinatsiooni: vasaku käe küünarnukk hoiab verga keha ees, cabaça vastu kõhtu, parema käega hoitakse baqueta ja sageli ka caxixi. Dobrão surutakse õrnalt vastu keelt, et muutes kontaktipunkti ja surve tugevust, saada erinevaid helivärve. Peamised helitüübid on:

• vaba (aberta) — avatud kõlaga löök, kui cabaça ei suru keelt alla;
• suruv/algne (fechada) — kumbki cabaça või dobrão muudab heli madalamaks ja täidlasemaks;
• murdeline/buzz — teatud kontakt ja liikumine tekitavad vibratsiooni ning rikastavad kõla.

Tüübid, rütmid ja toques

Berimbau repertuaar koosneb mitmetest traditsioonilistest toquedest ehk rütmidest, mis määravad roda mängu iseloomu ja tempo. Levinumad toqued on näiteks Angola (aeglane, mängulise ja rituaalse iseloomuga), São Bento Grande (kiire, akrobaatilisem), São Bento Pequeno, Banguela (madalama tempoga) ja Iúna (melanhoolsem). Iga toque võib kaasata laule (ladainhas, corridos) ja kutsuda roda osalisi käitumisreegleid järgima.

Roll capoeiras ja kultuuriline tähendus

Capoeira roda keskel on berimbau juhtiv instrument: see annab märku mängu algusest, vahetusest, tempost ja intensiivsusest. Berimbau-tolmu (mängija) autoriteet ja oskused mõjutavad whole roda dünaamikat — laulud, käsklused ja improvisatsioon toetuvad berimbau signaalidele. Lisaks muusikalisele rollile on berimbau ka tugev sümbol afro-brasiilia vastupidavusest, kultuuripärandist ja identiteedist ning seda kasutatakse nii rituaalides, esinemistel kui ka õppetöös.

Hooldus ja häälestus

Berimbau eluiga sõltub materjalidest ja kasutamisest. Oluline on hoida cabaça kuivas ja puhastatuna, kontrollida arame (keele) pinget ja vigastusi ning vahetada doblão või baqueta vajadusel. Häälestamine toimub peamiselt arame pingutuse ja dobrão positsiooni muutmisega; kogenud mängijad suudavad väikeste liigutustega kiiresti kohandada heli vastavalt soovitud toquele.

Tänapäev ja levik

Berimbau on muutunud maailmas tuntud nii capoeira kui ka etno-muusika sümboliks. Seda kasutatakse traditsioonilistes roda'des, kontsertidel ja hariduses. Paljud muusikakoolid ja capoeira rühmad kogu maailmas õpetavad berimbau mängu alg- ja edasijõudnutele, säilitades instrumenti nii praktilise kui ka kultuurilise pärandina.

Kokkuvõte: Berimbau on lihtsa välimusega, ent väga väljendusrikas ühekeelega instrument, mille rütm ja tonaalsus juhivad capoeira mängu kulgu ning kannavad endas sügavat ajaloolist ja kultuurilist tähendust.

Otsing