Elisabetta Farnese (25. oktoober 1692 - 11. juuli 1766) oli Hispaania kuninga Philip V teine abikaasa. Philippi esimene abikaasa, Maria Luisa Savoia, oli surnud 1714. aasta veebruaris. Elisabetta abiellus kuningaga detsembris 1714. Tal oli kuni abikaasa surmani 1746. aastal suur mõju riigi üle. Ta tegutses regendina 1759. aastal, kui tema vanim poeg Karl III Hispaaniast sai kuningaks ja reisis Napolist. Oli plaanis, et ta abiellub Piemonte printsi Victor Amadeusega, kuid abielu ei toimunud kunagi.

Varajane elu ja päritolu

Elisabetta sündis Parmas mõjukast Farnese dünastiast. Tema isa oli Odoardo Farnese, Parma troonipärija, ja ema Dorothea Sophie von der Pfalz-Neuburg, kelle sugulussidemed ühendasid Elisabettat mitme Euroopa õukonnaga. Isa suri peagi pärast Elisabetta sündi ning tütar kasvas ema valve all, saades põhjaliku hariduse ning õppides mitut keelt. Noorpõlves kaaluti tema abiellumist mitme vürstiga, nende seas oli plaan siduda ta abieluga Piemonte printsi Victor Amadeusega, ent see ei teostunud.

Abielu Hispaania kuningaga ja õukonna ümberkorraldamine

Kui Maria Luisa Savoia 1714. aastal suri, otsiti Philip V-le kiiresti uut kaasat. Diplomaat Giulio Alberoni mängis võtmerolli Elisabetta sobitamisel Hispaania troonile. Vahetult pärast Hispaaniasse saabumist näitas uus kuninganna oma iseseisvust: ta kõrvaldas mõjukad õukondlased, kes püüdsid teda suunata, ning kujundas ümber õukonna võimutasakaalu. Elisabetta kujunes peagi abikaasa peamiseks nõuandjaks, eriti perioodidel, mil kuningas kannatas melanhoolia ja tervisehädade all. 1724. aastal, kui Philip loovutas trooni pojale Louis I-le, aitas Elisabetta pärast Louis’ ootamatut surma samal aastal korraldada Philippi tagasipöördumise troonile.

Välispoliitika ja Itaalia-ambitsioonid

Elisabetta tegevuse keskmes oli tema dünastiline eesmärk kindlustada Itaalias valitsusmaad oma lastele. 1718–1720 toimunud nelikliidu sõja lüüasaamine sundis küll taganema esimestest plaanidest ning Alberoni eemaldati, kuid kuninganna ei loobunud sihist. 1731. aastal avanes võimalus: Farnese meesliin hääbus ning Elisabetta poeg Don Carlos päris Parma ja Piacenza. Poola pärilussõja keerises (1733–1735) sai Carlos 1734. aastal endale Napoli ja Sitsiilia kroonid; hiljem, 1748. aasta kokkulepetega pärast Austria pärilussõda, sai tema noorem poeg Felipe Parma, Piacenza ja Guastalla hertsogkonna. Sel moel saavutas Elisabetta, et Bourbonide kõrvalharu juurdus uuesti Põhja- ja Lõuna-Itaalias.

Regentlus ja hilisemad aastad

Pärast Philip V surma 1746. aastal tõusis troonile tema poeg Ferdinand VI, kelle valitsusajal hoiti Elisabettat poliitikast eemal ning ta viibis peamiselt kuninglikel maaresidentsidel, eriti San Ildefonso La Granja läheduses ja Riofrío palees. 1759. aastal, kui Ferdinand VI suri lastetuna, päris Hispaania trooni Elisabetta vanim poeg Karl III Hispaaniast. Kuni poja saabumiseni Napolist täitis Elisabetta ametlikult regendi kohuseid, tagades riigi sujuva valitsemise ja võimu üleandmise. Ta suri 11. juulil 1766 Aranjuezis ning maeti El Escoriali kuninglikku panteoni.

Isikuomadused ja kultuurimõju

Elisabetta oli sihikindel, haritud ja tugev isiksus, kelle mõju ulatus õukonnaetiketist ja personali valikutest välispoliitikani. Ta toetas muusikat ja teatrit; õukonda kutsutud silmapaistvad itaalia muusikud aitasid elavdada Hispaania kultuurielu. Kuninglikud suveresidentsid, eeskätt La Granja, said tema eestvedamisel uue ilme, rõhutades prantsuse-itaalia stiilis aedu ja kunstikogusid.

Perekond ja lapsed

  • Charles (Carlos; 1716–1788) – hilisem Karl III Hispaaniast; enne Hispaania trooni pärimist oli Parma hertsog ning Napoli ja Sitsiilia kuningas.
  • Marianna Victoria (1718–1781) – lapsepõlves oli ta mõnda aega kihlatud Prantsusmaa Louis XV-ga; hiljem sai temast Portugali kuninganna, abielludes Joseph I-ga.
  • Felipe (1720–1765) – Parma, Piacenza ja Guastalla hertsog alates 1748; Bourbon-Parma haru esiisa.
  • Maria Teresa Rafaela (1726–1746) – abiellus Prantsusmaa dauphin’i Louis’ga, kuningas Louis XV pojaga.
  • Luis (1727–1785) – noorena kirikutegelane ja kardinal-infant, hiljem loobus vaimulikukarjäärist; tuntud ka kui Chinchóni krahv.
  • Maria Antonia Fernanda (1729–1785) – abiellus Sardiinia kuninga Victor Amadeus III-ga (abiellumisel Piemonte prints), saades Sardiinia kuningannaks.

Kokkuvõttes oli Elisabetta Farnese üks 18. sajandi Hispaania mõjukamaid kuningannasid. Tema kindlameelsus ja diplomaatiline osavus kujundasid kümnendeid Hispaania välispoliitikat, eriti Itaalia poolsaarel, ning tagasid tema järeltulijatele valitsevaks saamise mitmes Euroopa riigis.