Rómulo Betancourt — Venezuela demokraatia rajaja ja kahekorra president
Rómulo Betancourt — Venezuela demokraatia isa ja kahekorra president; ülevaade tema pärandist, poliitikast ja mõjust 20. sajandi Ladina-Ameerikale.
Rómulo Ernesto Betancourt Bello (22. veebruar 1908 – 28. september 1981), tuntud kui "Venezuela demokraatia isa", oli Venezuela 47. ja 54. president aastatel 1945–1948 ja 1959–1964 ning juht 20. sajandi ühe domineeriva poliitilise partei Acción Democrática. Tema poliitiline tegevus ja ideed kujundasid kaasaegse Venezuela riigikorra aluseid ning mõjutasid ka laiemalt Ladina-Ameerika poliitilist arengut.
Varajane elu ja poliitilise liikumise kujunemine
Betancourt sündis 1908. aastal ja kasvas üles protsessikeskses poliitilises keskkonnas, mis mõjutas tema pühendumust sotsiaalsele õiglusele ja demokraatiale. Ta oli aktiivne poliitiline organiseerija ja ideoloog, kes osales noorena mitmetes partei- ja seltskondlikes algatustes. 1941. aastal oli ta ühe keskse partei – Acción Democrática – loomise taga, mis püsis Venezuelas peamiseks tsentristlikuks ja sotsiaaldemokraatlikuks jõuks suure osa 20. sajandist.
Pagulusaeg ja rahvusvaheline kontakt
Pärast 1948. aasta sõjaväelist riigipööret, mil Betancourt kaotas võimu ja läks pagendusse, veetis ta aastaid välismaal. Paguluse periood andis talle laia rahvusvahelise kogemuse: ta kohtus ja tegi koostööd nii erinevate Ladina-Ameerika poliitikute kui ka Ameerika Ühendriikide ametnike ja organisatsioonidega. Need kontaktid aitasid tal hiljem, pärast tagasitulekut, rahvusvahelistes küsimustes ja sisepoliitikas paremini tegutseda.
Presidendiajad ja poliitilised suunised
Betancourt juhtis riiki esimesel korral perioodil 1945–1948 pärast revolutsiooni ja teisel korral 1959–1964 pärast diktaatori Marcos Pérez Jiménezi kukutamist. Tema teine ametiaeg oli määrav demokraatlike institutsioonide ülesehitamisel:
- Punto Fijo põhimõtted ja 1961. aasta põhiseadus: Betancourt oli tähtis osapool ühistel kokkulepetel, mis aitasid stabiliseerida mitme parteiga demokraatiat ja vähendada poliitilist äärmuslust.
- Sotsiaalsed ja majandusreformid: tema valitsused toetasid hariduse ja tööhõive parandamist, algatasid maa- ja sotsiaalreforme ning parandasid riigi suutlikkust kasutada naftaressursse riigi arengu toetamiseks.
- Välispoliitika ja "Betancourt doktriin": Betancourt kehastas tulemuspõhist suhtumist demokraatiasse — ta keeldus tunnustamast valitsusi, mis olid jõuga võimule tulnud või mis ei austanud demokraatlikke põhimõtteid. Tema valitsusaeg iseloomustus teravama suhtumisega Kuubale ning tugevama liitluse otsimisega Ameerika riikidega külma sõja kontekstis.
- Vähemused ja julgeolekupoliitika: et säilitada riiklikku stabiilsust, kasutas Betancourt ka rangeid meetmeid vastu sisemisele vastupanule ja relvastatud vasakpoolsetele rühmitustele — see osa tema poliitikast on olnud nii toetajate kui kriitikute tähelepanu keskmes.
Pärand ja hinnangud
Teadlased ja poliitikakujundajad peavad Rómulo Betancourti kaasaegse demokraatliku Venezuela oluliseks rajajaks. Tema töö aitas luua institutsioone ja poliitilisi tavasid, mis säilitasid stabiilsuse ja rahumeelse võimusiirde võimaluse aastakümneteks. Samas on tema pärand vastuoluline: ühelt poolt on tunnustatud tema panus demokraatliku valitsemise vormi kindlustamisse, teiselt poolt kritiseeritakse teda ranged meetmed rakendamise eest sisemise opositsiooni ja vasakpoolsete rühmituste vastu.
Betancourt suri 28. septembril 1981. aastal.
Otsige