Stephenson 2-18 - punane ülihiidlane Scutumi tähtkujus, üks suurimaid tähti
Stephenson 2-18 — Scutumi punane ülihiidlane: üks suurimaid ja eredamaid tähti, raadius ~2150×Päike, asub ~6000 pc kaugusel — kosmiline hiiglane ja astronoomiapärl.
Stephenson 2-18 (St2-18, tuntud ka kui Stephenson 2-DFK 1 ja RSGC2-18) on punane ülihiidlane (RSG). Ta asub Stephenson 2 läheduses ja on avatud tähtede kogumiku Stephenson 2 võimalik liige. See paikneb Maast umbes 6000 parseki (ligikaudu 20 000 valgusaastat) kaugusel Scutumi tähtkujus ning on üks suurimaid teadaolevaid tähti raadiuselt ja ruumalaselt.
Omadused ja mõõtmised
St2-18 on ühtlasi üks oma tüübilt kõige heledamaid tähti. Tema spektroskoopiline tüüp on M6, mis tähistab väga jahedat punast ülihiidtähte — selle efektitentemperatuur on ligikaudu 3200 kelvinit. Selle raadius on Päikesega võrreldes ligikaudu 2150 korda suurem, mis annab talle mahu umbes 10 miljardi korda suurema kui Päikesel.
Selline raadius tähendab illustreerivalt, et kui St2-18 asetada Päikese asemele, ulatuks selle pinnakihi eest väga kaugele: tähe raadius oleks umbes 10 astronoomilist ühikut (AU), ehk see ulatuks kaugemale kui Jupiteri orbiit ja jõuaks Saturni orbiidi lähedusse.
Mõõtmis- ja tõlgendamisebingud
St2-18 omaduste täpne määramine on keeruline. Raadius ja heledus sõltuvad otseselt kauguse ja effektivetemperatuuri hindamisest ning need väärtused võivad eri uurimustes erineda. Tähe kuulumine Stephenson 2 kogumikku mõjutab kauguse hinnangut: kui kuuluvus on ebakindel, kasvavad ka raadiuse ja heleduse viga ning muutuvad hinnangud. Samuti mõjutavad mõõtmisi tolm ja interstellaarne neelum (ereduse summutamine) ning see, et punased ülihiidlased on tihti heledus- ja spektrimuutujad.
Füüsikaline tähendus ja evolutsioon
Punaste ülihiidude tüüpiline eelkäija on massiivne täht, mille esialgne mass oli tõenäoliselt mitu kümmet Päikesemassi (hinnanguliselt mõnikümmend M☉). Nagu teisedki punased ülihiidud, on ka St2-18 tõenäoliselt hilises evolutsioonietapis: see on laienenud ja jahtunud, kulutades oma tuumkütust. Selliste tähtede lõpp on tavaliselt ränipõhine süttõrge (tuuma kokkuvarisemine) ja järgnevalt supernoovaeksplosioon — seega on St2-18 tõenäoliselt tuleviku emane supernoovaallikas.
Vaatlused ja tähtsus
St2-18 tuvastati peamiselt lähiinfrapuna ja optiliste andmete kaudu suures tähtede kogumikus Stephenson 2 ümbruses. Selle eriline suurus ja jahe spekter (M6) teevad sellest huvipakkuva objekti massiivsete tähtede evolutsiooni uurimiseks, eriti et mõista punaste ülihiidude massikaotuse, tuuma- ja pinnatingimuste ning lõppsaavutuste vahelist seost.
Oluline on rõhutada, et paljud esitatud väärtused — näiteks raadius ja heleduse kategooriad — kannavad tähenduslikku mõõtmis- ja tõlgendusmarginaali. Edasised täpsemad vaatlusprogrammid, sealhulgas viited pikematele infrapuna- ja spektraalsetele uuringutele ning paremad parallax-mõõtmised, aitaksid St2-18 omadusi täpsemalt määrata ja kinnitada tema kohta Stephenson 2 klastris.
Otsige