Bulgaaria Kommunistlik Partei (BCP): Todor Živkov ja partei ajalugu 1946–1990

Ülevaade Bulgaaria Kommunistlikust Parteiast (BCP) ja Todor Živkovist 1946–1990: võim, reformid, langus ja üleminek Bulgaaria Sotsialistlikuks Parteiks.

Bulgaaria Kommunistlik Partei (bulgaaria: Българска Комунистическа Партия; lühendatult BCP) oli Bulgaaria valitsev erakond aastatel 1946–1990. Partei kujunes välja marksistlikust liikumisest ja sai peamiseks poliitiliseks jõuks pärast Teist maailmasõda.

Taust ja võimuletulek (1944–1946)

Teise maailmasõja lõpus tugevdas BCP oma positsiooni osana vasakpoolsetest koalitsioonidest ning 1944. aastal juhtis partei võimu üle võtmist, mis lõpetas senise monarhilise valitsemiskorra. Järgnesid kiire reformide jada: riigistamine olulistes majandusharudes, klassivastased repressioonid poliitiliste vastaste suhtes ja üleminek planeeritud majandusele. 1946. aastal toimus rahvahääletus, mille tulemusel kaotati monarhia ja loodi Bulgaaria Rahvavabariik, kus BCP omas monopolset poliitilist positsiooni.

Organisatsioon ja juhtimine

Partiitöö oli keskendunud Tsentralkomiteele ja selle juhtrühmale — politbürole, mille juht oli partei võimu tegelik kindel käsi. Esimeseks partei juhiks loetakse Dimitar Blagoevit, kes oli oluline ideoloogiline figuur. Pärast seda toimusid mitmed juhimuutused, kuni võimu stabiliseerus Todor Živkovi juhtimisel (vt allpool).

Poliitika ja ühiskond

• Majandus: kehtestati planeeritud majandus, suurenes industrialiseerimine, toimus maade kolhoosistamine ja riigistamine põllumajandus- ning tööstussektoris.
• Sisepoliitika: repressioonid ja poliitilised puhastused 1940.–1950. aastatel, hiljem de-staliniseerimine osade reformidega; partei kontroll kõikidel avaliku elu tasanditel – töökohtades, ülikoolides, meedias ja kultuuris.
• Rahvus- ja usupoliitika: ametlikult edendati ateismi ja marksismi-leninismi ideoloogiat; samas esines sunnitud assimileerimispoliitikaid rahvusvähemuste suhtes.
• Rahvusvahelised suhted: BCP oli osa nõukogude kontrolli all olnud idabloki süsteemist, kuulus COMECON-i ja oli Nõukogude Liidu liitlane sõjaväelises ja majanduslikus koostöös.

Todor Živkov ja partei areng 1954–1989

Todor Živkov oli partei de facto juht ja peamine riigimees aastatel 1954–1989. Ta oli üheksateistkümneaastase juhtimisajaga üks idabloki pikimaajalisi juhte. Živkovi ajal toimusid nii stabiliseerivad kui ka stagnatsioonile viivad poliitikad:

• Algusaastatel toetas Živkov suhtelist majanduslikku stabiilsust ja moderniseerimist, sai rahvusvahelist tuge Nõukogude Liidult.
• 1970. ja 1980. aastatel ilmnes majanduslik stagnatsioon: vananev tehniline baas, kasvav võlakoormus ja madal tootlikkus.
• Poliitiliselt hoidis Živkov tugevat parteikontrolli, kuid kasutas ka praktikapõhiseid soodustusi – näiteks teatud decentraliseeritud majandusmeetmed, et vältida suuremaid kriise.
• 1980ndate keskpaigas ja lõpus kasvas avalik rahulolematus, eriti pärast intensiivset repressiooni ja assimileerimisaktsioone etniliste vähemuste suhtes.

Rahvusvähemused ja assimileerimisprotsess

1980. aastate algusest lähtunud agressiivsem assimilatsioonipoliitika puutus eriti Türgi vähemusse: sunnitud nimenimetused, keelutõkked ja piirangud keelele-kultuurile tekitasid laialdast vastuseisu. See viis 1989. aastal massilise väljarändeni ja rahvusvahelise kriitikani partei poliitika suhtes.

Lagunemine 1989–1990 ja üleminek BSP-ks

1989. aasta sügisel, kui Nõukogude Liidus ja teistes idabloki riikides toimusid suured poliitilised muutused, tekkis ka Bulgaaria juhtkonnas lõhe. 10. novembril 1989 asendati Todor Živkov partei ja riigi juhtimisest ning peagi toimusid avalikud protestid ja poliitilised läbirääkimised. 11. detsembril 1989 teatas juht Petar Mladenov, et partei loobub oma tagatud õigusest valitseda — see tähistas lõppu ametlikule monopoolsele juhtimisele. 1990. aastal võeti vastu mitmeid demokraatlikke reforme; aprillis 1990 muudeti partei nimi ja programm ning BCP-st sai Bulgaaria Sotsialistlik Partei (BSP), mis püüdis end esitleda sotsiaaldemokraatliku ja ümberkujundatud jõuna.

Pärand ja mõju

BCP mõju Bulgaariale on mitmetahuline: partei aitas moderniseerida majandust ja taristu, ent ka kehtestas repressiivse poliitilise korra ja järelkasvu kitsaste instituutide, mis raskendasid üleminekut turumajandusele ja demokraatiale. Pärand on vastuoluline — osa ühiskonnast mäletab stabiilsust ja sotsiaalseid garantiisid, teine osa rõhutab inimõiguste rikkumisi ja majanduslikke probleeme, mis kujunesid nõukogudeaegse juhtimise pärandiks.

Lühiajaline kronoloogia

• Enne 1944: marksistlik ja sotsialistlik liikumine Bulgaarias, Dimitar Blagoev kui varasem ideoloogiline juht.
• 1944: partei roll võimuletõusul ja võimu konsolideerimine.
• 1946: monarhia kaotamine ja Bulgaaria Rahvavabariigi väljakuulutamine; BCP muutub juhtivaks parteiks.
• 1954–1989: Todor Živkovi juhtimine — industrialiseerimine, stagnatsioon ja tugev parteiline kontroll.
• 1989: Živkovi kukutamine, avalikud protestid ja Petar Mladenovi avaldus partei monopoli lõppemisest (11.12.1989).
• 1990: partei ümberkujundamine ja nimemuutus Bulgaaria Sotsialistlikuks Parteiks (BSP) aprillis 1990.

BCP ajalugu on oluline osa kaasaegsest Bulgaaria ajaloost ning selle mõjud on tajutavad nii poliitilises kultuuris kui ka ühiskondlikes ja majanduslikes arengutes kuni tänapäevani.

Küsimused ja vastused

K: Kui kaua valitses Bulgaarias Bulgaaria kommunistlik partei?

K: Milline sündmus viis Bulgaaria Kommunistliku Partei tekkimiseni?

K: Kes oli Bulgaaria Kommunistliku Partei pikimaajaline juht?

K: Kes oli Bulgaaria Kommunistliku Partei esimene juht?

K: Millal loobus Bulgaaria Kommunistlik Partei oma tagatud õigusest valitseda?

K: Mis sai Bulgaaria Kommunistlikust Parteist pärast 1990. aastat?

K: Mis on Bulgaaria Kommunistliku Partei lühendatud nimi?

Otsing