Cao Cao (曹操) (155–220) oli Hiina sõjapealik, riigimees, strateeg ja luuletaja, kes mängis keskset rolli Ida‑Han'i lõpuaja sündmustes. Ta oli oma aja mõjukamaid tegelasi: tal õnnestus kontrollida viimast Han‑keisrit Xianit ja saavutada ülekaal Põhja‑Hiinas, luues aluse tulevasele Wei riigile.

Varajane elu ja karjääri algus

Sündinud 155. aastal praeguse Anhui provintsi aladel, sai Cao Cao varases eas ametikoha Han‑impeeriumi sõjaväes ja administratsioonis. Ta osales 184. aasta kollaste sallide (Yellow Turban) ülestõusu mahasurumisel, mis oli üks põhjustest kogu riigi poliitilise olukorra kõverdusele ja võimulõhede tekkimisele.

Võimule kerkimine ja keisri kontrollimine

Pärast seda, kui 189. aastal Dong Zhuo oli võimule tunginud, keisririigi olukord veelgi halvenes. Dong Zhuo sundis keiser Liu Biani troonilt ja asendas ta oma kasulapse, hilisema keiser Xianiga (Liu Xie). Dongi vastu sündis üle riigi koalitsioon kohalike sõjapealike vahel; seda koalitsiooni koondas ja algatas ka Cao Cao, aga juhtiva rolli omistas endale Yuan Shao. Koos olid ühendatud mitmed võimsad väejuhtid.

Pärast Dong Zhuo mõrva ja käitumismuutusi valitsejate seas jäi keiser Xian esialgu Dongi kaaslaste mõju alla. 195. aastal keiser põgenes Chang'ani, kus olukord oli raskendatud ja näljahäda ähvardas. 196. aastal päästis Cao Cao keisri ja viis ta enda kontrolli alla, paigutades riigipea oma staapi Xuchangi. Sellega sai Cao Caost de facto riigi juht: ta hoidis ametlikku Han‑valitsust enda kontrolli all ja kasutas keisrit oma poliitika legitiimseks katteks.

Sõjalised kampaaniad ja suured lahingud

Cao Cao alistas järk‑järgult Põhja‑Hiina väiksemaid sõjapealikke ning neutraliseeris mitmeid konkurente. Üks tema olulisimaid võite oli vastu Yuan Shao Guandu lahingus 200. aastal, mis murdis Yuan Shao võimu ja pani aluse Cao Cao domineerimisele Põhjas.

Püüdes laiendada mõjuvõimu ka lõuna suunas, kohtus ta tugevama vastupanuga. Liit ühiselt Liu Bei ja Sun Quan juhtimisel viis 208.–209. aasta Punaste kaljude lahingus (Red Cliffs) Cao Cao ebaõnnestumiseni — see oli otsustav tagasilöök, mis takistas tal vallutada kogu Hiinat ning eraldas Põhja ja Lõuna poliitiliselt kauaks.

Cao Cao juhtis mitmeid sõjakäike lõunasse ka pärast seda, kuid ilma sellise eduta nagu Guandu juures. 219. aastal toimunud sündmuste käigus hukkus tema vendade ja liitlaste vastu võideldes kuulus üldse Guan Yu — tema surm toimus pärast Lü Mengi juhitud Sun Quani rünnakut.

Valitsemine, reformid ja isiksus

Cao Cao oli mitte ainult sõjaväeline liider, vaid viis läbi ka korralikku administratiivset ja majanduslikku reorganiseerimist, et säilitada kontrollitud alade stabiilsus. Tema meetmete hulka kuulusid:

  • Tuntian (siirdunud talupidamissüsteemid) — põllumajandusliku tootmise taastamine ja organiseerimine, mis aitas varustada tema armeed ja elanikkonda;
  • tsentraliseeritud veremaksude ja halduse tugevdamine ning ametnike värbamine pädevuse alusel;
  • sõjaliste ja strateegiliste proffessionaalide palkamine ning lahingutegevuse ja logistika parandamine;
  • tippnõunikud nagu Xun Yu, Xun You, Cheng Yu ja Guo Jia aitasid tal kujundada poliitikat ja strateegiat; hiljem tõusis tema riigiteenistusse ka Sima Yi.

Cao Cao oli tuntud oma otsusekindluse, pragmatismi ja tihti karmide meetmete poolest: ta ei kõhelnud vajadusel jõuvahenditest ning oli valmis tegema karmid otsused, et säilitada korra ja võimu. Samas oli ta ka kultuuri ja kirjanduse toetaja ning ise andekas luuletaja — tema töid hinnatakse hiljem kui osa Hiina klassikalisest sõjaliselt‑poliitilisest pärandist.

Surm ja pärand

Cao Cao suri 220. aastal. Sama aasta lõpus sundis tema poeg Cao Pi viimasest Han‑keisrist troonist loobuma — ta võttis võimu ja rajas uue riigi, Wei‑d. Cao Pi sai hiljem tuntuks kui Wei keiser Wen (魏文帝) ning ta austas oma isa postuumselt tiitliga Wei keiser Wu (魏武帝).

Cao Cao pärand on vastuoluline: rahvapärimuses ja romaanilises kujutuses (näiteks "Kolme riigi romaan") esitatakse teda sageli kavalana ja julmana antagonismina, kuid ajaloolased hindavad teda ka kui andekat strateegi, reformijat ja tugeva käega riigimeest, kelle tegevus määratles Hiina poliitilist kaarti mitmeks aastakümneks.