Kategooriline imperatiiv: Kanti eetika definitsioon ja näited

Kategooriline imperatiiv on filosoof Immanuel Kanti keskne idee eetika kohta. Kant kasutas sõna „imperatiiv” tähenduses „käsku” või „midagi, mida tuleb teha”. Näiteks: kui inimene tahab lõpetada janu, siis on imperatiiv, et ta joob. Kant eristas kahte tüüpi imperatiive: hüpoteetilised ja kategoorilised. Hüpoteetiline imperatiiv kehtib tingimuslikult — see juhib tegutsemist, kui inimene tahab mõnda konkreetset eesmärki saavutada. Kategooriline imperatiiv kehtib iseenesest, sõltumata eritingimustest või isiklikest soovidest: see on moraalne kohustus, mis kehtib alati ja kõigile.

Hüpoteetiline vs kategooriline imperatiiv

Hüpoteetilise imperatiivi näide: kui ma tahan lõpetada janu, siis pean vett jooma. See ei ole moraalse väärtusega otsus iseenesest — see on vahend eesmärgi saavutamiseks. Kant aga väitis, et moraali ei saa põhineda sellistel eesmärkidel. Moraalne käitumine peab lähtuma kategoorilisest imperatiivist — reeglist, mis kehtib ilma eritingimusteta.

Maksiim — meie tegude motiiv

Kant lisas oma teooriasse mõiste maksiim. Maksim on lühidalt öeldes reegel või põhimõte, mille järgi inimene tegutseb — see sisaldab nii tegutsemise soovi kui ka motiivi („mida teen ja miks”). Kant pakkus välja, et moraalne tegevus ei seisne niivõrd tulemuses kui selles, millise maksimi järgi inimene tegutseb. Makseemi testimiseks tuleks rakendada kategoorilise imperatiivi universaalsuse nõuet: kas sama maksimi võiks tahta, et sellest saaks üldine universaalne seadus?

Näide: janune mees

Alljärgnev lõik on Kantile omase literatuurse näite ümberjutustus, mida kasutatakse hüpoteetiliste ja kategooriliste imperatiivide eristamiseks.

Mees lukustati üheks ööks üksi tuppa ja ta ei võtnud kaasa midagi peale veepudeli. Mees ei ole kogu päeva jooksul midagi juua saanud ja on väga janune. Me võime seda meest nimetada "janunevaks inimeseks". Hüpoteetiline imperatiiv võiks olla, et "janune mees peab vett jooma, kui ta tahab, et ta ei oleks enam janune". Kui janune inimene elaks selle hüpoteetilise imperatiivi alusel, võiks see olla: "Kui ma saan, siis ma joon vett alati, kui ma olen janune".

Selles lihtsas olukorras ei pruugi iseenesest olla selgelt moraalset dilemmat — vee joomine rahuldab isiklikku vajadust. Kuid olukord muutub keerulisemaks järgmises episoodis:

Mõni minut hiljem tuuakse tuppa teine mees. Mõlemale mehele öeldakse, et nad on kogu öö toas ja et keegi teine ei tule enne hommikut tagasi. Janune mees ei ole veel veepudelit avanud. Uus mees pole mitu päeva midagi juua saanud. Teine mees sureb ilmselgelt dehüdratsiooni tõttu. Kui talle varsti vett ei anta, siis ta sureb. Me võime seda teist meest nimetada "surevaks inimeseks".

Janune peab nüüd otsustama, kas ta jagab vett või joob seda ise. Kant soovitab selliseid valikuid analüüsida maksiimide ja kategoorilise imperatiivi kaudu — mitte ainult tulemust arvestades, vaid lähtudes sellest, millise reegli (maksimi) järgi tegutsetakse.

Janune inimene ei ela maksiimi "Ma joon vett, kui mul on janu" järgi, sest see maksiim ei pruugi läbida kategoorilise imperatiivi universaalse testimise. Janune inimene peab järgima moraalset kohustust ja võib otsustada endale seada rangema maksiimi: "Ma annan nii palju, kui suudan, igaühele, kes seda vajab, palju rohkem kui mina seda vajan."

Kui janune inimene kontrollib oma maksiime kategoorilise imperatiivi järgi, võib ta jõuda otsuseni jagada vett sureva mehega. Näites annab janune mees vett surevale mehele — surev mees joob peaaegu kogu pudeli ära ja õnnetuseks lämbub viimase lonksu tõttu. See tragöödia näitab, et head kavatsused ei taga alati heade tagajärgede tekkimist, kuid Kanti järgi on moraalsus seotud kavatsuse ja maksiimi õiguspärasusega, mitte tulemusega.

Kandi kolme tuntud formulatsiooni selgitus

Kant sõnastas kategoorilise imperatiivi mitmel moel; kolm peamist formulatsiooni on lihtsustatud kujul järgmised:

Universaalse seaduse põhimõte: "Tegutse ainult selle maksimi järgi, mille sa samal ajal võiduks muuta üldiseks seaduseks." See tähendab: enne tegutsemist mõtle, kas sa sooviksid, et kõik inimesed käituksid vastavalt samale reeglile.
Inimese kui eesmärgi põhimõte: "Töötle inimesi alati eesmärgina, mitte kunagi üksnes vahendina." See rõhutab, et inimestega tuleb käituda austusega, nende autonoomiat ja väärikust arvestades.
Otsekohe seaduseandja põhimõte (kuningriigi eesmärkide mõiste): "Tegutse nii, nagu sa oleksid oma tegudega seadusandja liikmes riigis, kus kõik olendid on eesmärgid." See kujutleb moraalist lähtuvat kogukonda, kus igaühe tegutsemine peegeldab üldisi moraalseid seadusi.

Miks kavatsus on oluline Kantil

Kandi eetika keskne idee on see, et teo moraalsus ei põhine esmalt tagajärgedel, vaid motivatsioonil ehk kavatsusel. Kui inimene tegutseb kohustusest ja vastavalt kaalutletud maksimile, on tema tegutsemine moraalselt väärtuslik ka siis, kui tulemused lähevad halvasti. See eristab deontoloogilist (kohustuspõhist) eetikat utilitarismist ja teistest tagajunduspõhistest eetika koolkondadest.

Kriitika ja piirangud

Kanti lähenemine on mõjukas, kuid saanud ka kriitikat. Peamised kriitikapunktid on:

Konfliktide probleem: mõnikord võivad kaks kohustust omavahel vastuollu sattuda (nt valetamise keel vs elu päästmise kohustus) ja Kandi süsteem ei anna alati lihtsat viisi selliste konfliktide lahendamiseks.
Rangus ja paindumatus: kategooriline imperatiiv tundub mõne kriitika järgi liiga jäik, sest see nõuab tegutsemist reegli järgi ükskõik millistes oludes.
Tagajärgede eiramine: paljud väidavad, et moraalitöös ei saa tagajärgi sootuks välja arvata, sest need võivad olla moraalsete otsuste oluline osa.
Tõlgenduslik ebamäärasus: erinevad inimesed võivad sama testitava maksiimi universaalsuse üle eri moodi otsustada — mistõttu jääb praktikas rakendamine keerukaks.

Tänapäevane tähendus

Kandi ideed on jätnud tugeva jälje kaasaegsele moraalifilosoofiale ja õigusteadusele. Mõiste "inimese kui eesmärgi" on eriti mõjukas inimõiguste ja inimväärikuse aruteludes. Kuigi paljud kaasaegsed eetikafilosoofid kombineerivad deontoloogilisi ja tagajunduspõhiseid mõttekilde, jääb kategooriline imperatiiv oluliseks aluseks aruteludes kohustuse, õiguse ja moraalse vastutuse kohta.

Lühike kokkuvõte

Kokkuvõttes rõhutab Kant, et moraal peab põhinema universaalsetel, ratsionaalsetel ja kohustuslikel põhimõtetel — kategoorilistel imperatiividel. Need suunavad meid hindama oma tegude maksiime: kas me võiksime tahta, et kõik toimiksid samamoodi, ja kas me kohtleksime inimesi alati eesmärgina, mitte lihtsalt vahendina. Näiteid nagu januse mehe lugu kasutatakse, et näidata vahet kavatsuse ja tagajärje vahel ning seda, kui keeruline võib olla moraalsete otsuste tegemine reaalses elus.

Kanti ideed pakuvad selget metoodikat eetiliste maksimaalide hindamiseks, kuid nende rakendamine praktikas nõuab sageli täiendavat arutelu ja kontekstitunnetust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kategooriline imperatiiv?

V: Kategooriline imperatiiv on Immanuel Kanti välja pakutud idee, mille kohaselt peaksid moraalsed valikud põhinema universaalsel seadusel, sõltumata olukorrast. See tähendab, et eetilised otsused ei põhineks meile üleantud reeglitel või seadustel, vaid peaksid põhinema hoopis loogikal ja mõistusel.

K: Mis on hüpoteetiline imperatiiv?

V: Hüpoteetiline imperatiiv on näide, mida Kant kasutab oma ideede selgitamiseks kategoorilise imperatiivi eetika kohta. See viitab millelegi, mida inimene peab tegema, et saavutada teatud eesmärk, näiteks vee joomine, kui ta on janune. See ei hõlma tavaliselt mingeid moraalseid valikuid.

K: Mis on maksiim?

V: Maksima on teine viis öelda ühes lauses, mida me tahame teha ja miks me tahame seda teha. Kanti järgi võivad maksiimid aidata meil eetilisi otsuseid teha, kui me kasutame neid iga kord, kui me langetame otsuseid ja testime neid kategorilise imperatiivi testiga.

K: Kuidas selgitas Kant oma ideid kategoorilise imperatiivi järgimise kohta?

V: Kant selgitas oma ideid kategoorilise imperatiivi järgimise kohta, tuues sisse veel ühe idee, mida ta nimetas "maksiimiks". Ta ütles, et maksiimid võivad aidata meil elada eetilist elu, kui me kasutame neid iga kord, kui me langetame otsuseid, ja testime neid kategorilise imperatiivi testi alusel.

K: Kuidas saavad maksiimid aidata meil õppida eetilisi maksiime?

V: Maksimad võivad aidata meil õppida eetilisi maksimasid, kui rakendame otsuste tegemisel kategoorilise imperatiivi testi. See võimaldab meil kindlaks teha, kas meie otsus järgib universaalset seadust või mitte, ja seega kindlaks teha, kas see on eetiliselt õige või mitte.

Küsimus: Milline oli Jaanusmehe maksiim?

V: Januneva Inimese maksiim oli: "Kui ma saan, siis joon vett, kui mul on janu." Kuid see maksiim kukkus läbi, kui seda testiti selle suhtes, kas see on Kandi kategoorilise imperatiivi idee kohaselt universaalselt täidetav kõikides olukordades, nii et ta võttis kasutusele teise maksiimi, mis oli: "Ma annan kõike, mida suudan, igaühele, keda ma kohtan, kui see inimene vajab seda, mis mul on, palju rohkem kui mina seda vajan".