Kategooriline imperatiiv
Kategooriline imperatiiv on filosoof Immanuel Kanti idee eetika kohta. Kant ütles, et "imperatiiv" on midagi, mida inimene peab tegema. Näiteks: kui inimene tahab, et ta ei oleks enam janune, siis on imperatiiv, et ta joob. Kant ütles, et imperatiiv on "kategooriline", kui see kehtib alati ja igas olukorras.
Januse näite nimetas Kant hüpoteetiliseks imperatiiviks. Kant kasutas hüpoteetilist imperatiivi selleks, et selgitada oma ideid kategoorilise imperatiivi eetikast. Näiteks ei ole tavaliselt moraalne valik, kui inimene otsustab vett juua, sõltumata sellest, miks ta seda vett joob. Kui inimene on väga janune, siis on hüpoteetiline imperatiiv, et ta vett joob.
Hüpoteetilise imperatiivi asemel ütles Kant, et moraalseid valikuid reguleerib kategooriline imperatiiv. Kategooriline imperatiiv on midagi, mida inimene peab tegema, sõltumata asjaoludest. Eetilisele inimesele on hädavajalik, et ta teeks valikuid, mis põhinevad kategoorilisel imperatiivil. Teine viis seda öelda on, et eetiline inimene järgib "universaalset seadust", sõltumata tema olukorrast.
Kant selgitas oma ideid kategoorilise imperatiivi järgimise kohta, tuues sisse veel ühe idee, mida ta nimetas "maksiimaks". Maksima on teine viis öelda ühes lauses, mida me tahame teha ja miks me tahame seda teha. Me võime õppida eetilisi maksiime, rakendades kategoorilise imperatiivi testi. Ja ta ütles, et me saame elada eetilist elu, kui me kasutame neid maksiime alati, kui me langetame otsuseid.
Kategooriline imperatiiv, hüpoteetiline imperatiiv ja maksiim võivad kõik ilmneda januneva mehe näitel.
Mees lukustati üheks ööks üksi tuppa ja ta ei võtnud kaasa midagi peale veepudeli. Mees ei ole kogu päeva jooksul midagi juua saanud ja on väga janune. Me võime seda meest nimetada "janunevaks inimeseks". Hüpoteetiline imperatiiv võiks olla, et "janune mees peab vett jooma, kui ta tahab, et ta ei oleks enam janune". Kui janune inimene elaks selle hüpoteetilise imperatiivi alusel, võiks see olla: "Kui ma saan, siis ma joon vett alati, kui ma olen janune".
Selles näites ei tee janune mees mingit ilmselget moraalset valikut. Mõned filosoofid ütleksid, et Januneva Mehe maksiim on mõistlik. Lähtudes Januneva Mehe maksiimist, joob ta varsti vett.
Mõni minut hiljem tuuakse tuppa teine mees. Mõlemale mehele öeldakse, et nad on kogu öö toas ja et keegi teine ei tule enne hommikut tagasi. Janune mees ei ole veel veepudelit avanud. Uus mees pole mitu päeva midagi juua saanud. Teine mees sureb ilmselgelt dehüdratsiooni tõttu. Kui talle varsti vett ei anta, siis ta sureb. Me võime seda teist meest nimetada "surevaks inimeseks".
Janune peab nüüd otsustama, kas ta jagab vett või joob seda ise?
Janune inimene ei ela maksiivi "Ma joon vett, kui mul on janu" järgi, sest see maksiim ei vasta kategoorilise imperatiivi universaalse täitmise testile. Janune inimene usub, et kategooriline imperatiiv on kuldne reegel. Et olla eetiline inimene, usub Janune Inimene, et ta peab alati kohtlema teisi nii, nagu ta tahaks, et teda koheldaks. Kuldse reegli kategoorilisest imperatiivist lähtudes on Janune Inimene võtnud endale maksimumi: "Ma annan kõik, mida suudan, igaühele, keda ma kohtan, kui see inimene vajab seda, mis mul on, palju rohkem kui mina seda vajan. "
Janune valmistub otsustama, kas ta joob vett, mida ta tahab juua, või annab selle surevale inimesele. Janune Inimene testib mõlemat valikut, võrreldes neid oma maksiimiga. Ta näeb, et on hädavajalik, et ta annaks vee surevale inimesele.
Janune mees annab vett surevale mehele. Surnud mees joob peaaegu kogu pudeli ära, kuid siis lämbub viimase lonksu peale. Janune mees ei saa midagi teha, et lämbumist peatada, ja surev mees sureb.
On palju eetikafilosoofiaid ja palju filosoofe, kellel on väga erinevad arvamused. Mõned filosoofid võivad öelda, et oleks olnud eetiline, kui Janune mees oleks pudelit endale joogiks hoidnud. See oli algul tema pudel ja ta võis sellega teha, mida iganes ta tahtis. Teised filosoofid võivad öelda, et Januneva Inimese jaoks oli eetiliselt vale anda pudel Surmainimesele, sest vesi lämmatas Surmainimese lõpuks surnuks.
Kanti kategoorilise imperatiivi idee kohaselt oleks Janune mees teinud õigeid valikuid, õigetel põhjustel, ja ta tegi need eetilised otsused loogiliselt.
Kant'i idee oluline osa on see, et valiku moraalsus põhineb sellel, miks me valiku teeme (kavatsus), mitte sellel, mis juhtub pärast seda, kui me selle teeme (tagajärg). Teine oluline osa Kanti ideest on see, et need eetilised otsused ei ole meile üle antud reeglid või seadused (universaalne seadus või objektiivselt tõene eetiline väide). Kant arvas, et eetilised otsused peavad põhinema loogikal ja mõistusel (õige arutluskäik ehk deduktiivne arutluskäik).
Kant arendas neid ideid edasi, öeldes, et me peaksime kohtlema teisi inimesi kui isikuid, mitte kui tööriistu, mis võivad meid mingil viisil aidata. Ta ütles, et me peaksime seda tegema, lähtudes eetilisest kohustusest, mis on kõigil inimestel üksteise suhtes, eetilisest kohustusest, mida võiks nimetada universaalseks seaduseks. Kanti ideed sellest universaalsest seadusest ja kategoorilisest imperatiivist on absolutismi filosoofia olulised põhikomponendid.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kategooriline imperatiiv?
V: Kategooriline imperatiiv on Immanuel Kanti välja pakutud idee, mille kohaselt peaksid moraalsed valikud põhinema universaalsel seadusel, sõltumata olukorrast. See tähendab, et eetilised otsused ei põhineks meile üleantud reeglitel või seadustel, vaid peaksid põhinema hoopis loogikal ja mõistusel.
K: Mis on hüpoteetiline imperatiiv?
V: Hüpoteetiline imperatiiv on näide, mida Kant kasutab oma ideede selgitamiseks kategoorilise imperatiivi eetika kohta. See viitab millelegi, mida inimene peab tegema, et saavutada teatud eesmärk, näiteks vee joomine, kui ta on janune. See ei hõlma tavaliselt mingeid moraalseid valikuid.
K: Mis on maksiim?
V: Maksima on teine viis öelda ühes lauses, mida me tahame teha ja miks me tahame seda teha. Kanti järgi võivad maksiimid aidata meil eetilisi otsuseid teha, kui me kasutame neid iga kord, kui me langetame otsuseid ja testime neid kategorilise imperatiivi testiga.
K: Kuidas selgitas Kant oma ideid kategoorilise imperatiivi järgimise kohta?
V: Kant selgitas oma ideid kategoorilise imperatiivi järgimise kohta, tuues sisse veel ühe idee, mida ta nimetas "maksiimiks". Ta ütles, et maksiimid võivad aidata meil elada eetilist elu, kui me kasutame neid iga kord, kui me langetame otsuseid, ja testime neid kategorilise imperatiivi testi alusel.
K: Kuidas saavad maksiimid aidata meil õppida eetilisi maksiime?
V: Maksimad võivad aidata meil õppida eetilisi maksimasid, kui rakendame otsuste tegemisel kategoorilise imperatiivi testi. See võimaldab meil kindlaks teha, kas meie otsus järgib universaalset seadust või mitte, ja seega kindlaks teha, kas see on eetiliselt õige või mitte.
Küsimus: Milline oli Jaanusmehe maksiim?
V: Januneva Inimese maksiim oli: "Kui ma saan, siis joon vett, kui mul on janu." Kuid see maksiim kukkus läbi, kui seda testiti selle suhtes, kas see on Kandi kategoorilise imperatiivi idee kohaselt universaalselt täidetav kõikides olukordades, nii et ta võttis kasutusele teise maksiimi, mis oli: "Ma annan kõike, mida suudan, igaühele, keda ma kohtan, kui see inimene vajab seda, mis mul on, palju rohkem kui mina seda vajan".
