Male reitingusüsteemid: Elo, ajalugu ja kuidas need toimivad

Male reitingusüsteem on süsteem, mida kasutatakse males, et hinnata mängija tugevust, tuginedes tema tulemustele teiste mängijate vastu. Neid kasutavad kõik riiklikud maleliidud ja Rahvusvaheline Maleliit FIDE. Süsteemide põhimõte on lihtne: kõrgem reiting näitab tugevamat mängijat. Üldjuhul tõuseb mängija reiting, kui ta saavutab oodatust parema tulemuse, ja langeb, kui ta saavutab oodatust halvema tulemuse. Paljud organisatsioonid ning riigid kasutavad just Elo reitingusüsteemi või selle varieeruvaid versioone.

Mis on reiting ja kuidas see arvutatakse

Reiting on numbriline hinnang mängija tugevusele. Reitingute põhiolemus on võrdlus teiste mängijate vastu saavutatud tulemustega: kui suudad mängida paremini kui süsteemi poolt oodatud, kasvab su reiting; kui halvemini, siis langeb. Elo-süsteemis kasutatakse kahe mängija ootuse (expected score) leidmiseks logaritmipõhist valemit:

E(A) = 1 / (1 + 10^{(R(B)-R(A))/400})

kus R(A) ja R(B) on vastavalt mängija A ja mängija B reitingud. Tegelik tulemus S on 1 võidu puhul, 0,5 viigi puhul ja 0 kaotuse puhul. Reitingu muutus arvutatakse tavaliselt nii:

ΔR = K × (S − E)

kus K on nii-öelda tundlikkusfaktor (K-faktor), mis määrab kui kiiresti reiting muutub. Suurem K tähendab suuremaid hüppeid reitingus, väiksem K annab stabiilsema, aeglasema muutuse.

Elo-süsteemi peamised komponendid ja praktiline näide

• Ootus (E) — prognoos, kui palju punkte peaks mängija teoreetiliselt saama antud vastaste vastu.
• Tegelik tulemus (S) — 1 (võit), 0,5 (viik) või 0 (kaotus).
• K-faktor — määrab, kui palju reiting muutub ühe mängu tulemusel; FIDE ja riiklikud liidud võivad kasutada erinevaid K-väärtusi (näiteks FIDE-l tavaliselt suurem K algajatel ja väiksem kõrgetel tasemetel; täpsed reeglid on FIDE määrustes).

Näide: kui mängijal A (reiting 1600) on vastane B (reiting 1500), siis A oodatud skoor E ≈ 1/(1+10^{(1500−1600)/400}) ≈ 0,64. Kui A võidab (S = 1) ja kasutame K = 20, siis ΔR = 20 × (1 − 0,64) ≈ 7,2 — reiting tõuseb umbes 7 punktiga.

Lühike ajaloo ülevaade

Esimest kaasaegset reitingusüsteemi kasutas 1939. aastal Correspondence Chess League of America. Pärast II maailmasõda tehti mitmeid katsetusi ja ettepanekuid: Nõukogude mängija Andrey Khachatoruv pakkus 1946. aastal välja sarnase süsteemi. Esimene, mis avaldas laiemat mõju rahvusvahelisele malele, oli Ingo süsteem 1948. aastal. USCF (Ameerika Ühendriikide Maleföderatsioon) võttis 1950. aastal kasutusele Harknessi süsteemi. Varsti pärast seda hakkas Briti Maleliit kasutama süsteemi, mille töötas välja statistiku ja kõrge riigiteenistuja Sir Richard Clarke. USCF läks 1960. aastal üle Elo reitingusüsteemile, mille FIDE võttis 1970. aastal kasutusele.

Arpad Elo süsteem lihtsustas ja standardiseeris reitingute arvutamist ning andis aluse tänapäevastele reitingusüsteemidele. Sellest ajast alates on süsteemi kohandatud ja täiendatud, aga põhimõtted on säilinud.

Muud reitingusüsteemid ja tänapäev

Elo ei ole ainus lähenemine. Mõned alternatiivsed või seda täiustavad süsteemid on:

• Glicko ja Glicko-2 (Mark Glickman) — lisavad usaldusväärtuse/dispersioni parameetri, mis mõõdab reitingu ebakindlust.
• TrueSkill (Microsoft) — kasutatav eriti mitmepoolsetes ja internetipõhistes mängudes.
• Kohalikud variandid ja ajas muutuva K-faktoriga skeemid; mõned süsteemid arvestavad mängitud partiide raskusastet, et teha täpsemaid hinnanguid.

Online-maleplatvormid (Chess.com, Lichess jpt) kasutavad oma reitingusüsteeme, mis võivad põhineda Elo või Glicko põhimõtetel, aga nende täpsed parameetrid ja algtingimused erinevad ning ei pruugi otseselt võrrelda riiklike või FIDE reitingutega.

Kritiika ja piirangud

• Reitingute inflatsioon või deflatsioon: aja jooksul võib keskmine reiting tõusta või langeda, sõltuvalt süsteemi nüanssidest ja mängijate arvu muutustest.
• Väike valimi efekt: lühikesed turniirid annavad juhuslikkuse tõttu vähem usaldusväärseid hinnanguid.
• Pairingsüsteemid ja tihe konkurents: ebaühtlane vastaste tugevus võib mõjutada reitinguobjektiivsust.
• Mängustiilide ja avangute eripära: reiting ei arvesta, kui palju mäng õnnestus tänu avanguteooriale vs. positsioonilisele oskusele.

Kuidas reitingut parandada ja mida see tähendab tiitlite jaoks

Reitingut parandada aitab järjepidev treening: avanguteooria, taktika, lõppmängud, mänguanalüüs ja regulaarne võistlemine. Samuti on tähtis mängida mängijatega, kelle reiting on kõrgem — hea tulemus nende vastu annab rohkem punkte.

FIDE tiitlid (FM, IM, GM) nõuavad lisaks normidele ka teatud miinimumreitinguid (näiteks FM ≈ 2300, IM ≈ 2400, GM ≈ 2500). Reiting ei ole ainus tingimus — tiitli saamiseks peab mängija koguma ka normid spetsiaalsetes rahvusvahelistes tingimustes peetavates turniirides.

Kokkuvõte

Male reitingusüsteemid annavad objektiivse ja võrdleva viisi hinnata mängijate taset ning jälgida arengut. Elo reitingusüsteemi põhimõtted on lihtsad, kuid nende rakendamine sisaldab nüansse (K-faktor, algusreitingud, reeglipõhised erandid). Ajalooliselt on reitingute arendamine olnud iteratiivne protsess, mille eesmärk on teha hinnangud võimalikult õigeks ja stabiilseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on malendi reitingusüsteem?

K: Millised organisatsioonid kasutavad male reitingusüsteeme?

K: Mida näitab kõrgem number male reitingusüsteemis?

K: Kuidas muutub mängija reiting malereitingusüsteemis?

K: Mis on Elo reitingusüsteem?

K: Kes pakkus 1946. aastal välja kaasaegse male reitingusüsteemiga sarnase süsteemi?

K: Millal võttis FIDE Elo reitingusüsteemi kasutusele?

Otsing