ÜRO piinamiskonventsioon (1984) — definitsioon, nõuded ja mõju
ÜRO piinamiskonventsioon (1984): definitsioon, riikide kohustused ja mõju inimõigustele. Selgitus keelust, järelevalvest ning vastutusest riikide ja institutsioonide tasandil.
Piinamisvastane konventsioon on ÜRO poolt 10. detsembril 1984. aastal loodud rahvusvaheline inimõigustealane leping, mis keelab igasuguse piinamise, julma, ebainimliku ja alandava karistuse või väärikust kahjustava kohtlemise. Konventsioon jõustus 26. juunil 1987.
Konventsioonil on ka fakultatiivprotokoll, mis võimaldab rahvusvahelisel inimõiguste uurimise organisatsioonil uurida protokolli ratifitseerinud riigi vanglaid, et teada saada, kas seal kasutatakse konventsiooniga keelatud piinamist või ebainimlikku kohtlemist või karistamist.
Mida konventsioon täpselt keelab?
Konventsioon mõistab piinamist kui riigi või selle esindaja (või tema nõusolekul tegutseva isiku) tahtlikku raske füüsilise või vaimse valu või kannatuse tekitamist eesmärgiga saada teavet või tunnistust, karistada, ähvardada, diskrimineerida või mingil muul eesmärgil. Konventsioon rõhutab, et keeldu ei tohi tõlgendada kitsalt: ka teod, mis põhjustavad tõsiseid vaimseid kannatusi, võivad olla piinamine.
Prohüübid on absoluutsemad: keelust ei tohi eranditeta kõrvale kalduda ka erakorralistes olukordades (sõda, riigivõimukriis jms). Samuti on keelatud isiku tagasisaatmine (refoulement) riiki, kus on reaalne oht, et teda piinatakse või koheldakse inimsusevastaselt.
Riikide põhikohustused
- Kriminaliseerida piinamine oma riigi seadustes ja tagada vastav karistus.
- Uurida kõik kaebused piinamise kohta, võtta kinni kahtlustatavad, prokuröride algatatud uurimine ja vajadusel karistuste kandmine.
- Tagada uurimiste sõltumatus ja efektiivsus ning ohvrite kaitse kaebuste esitamisel.
- Keelduda piinamisega saadud tõendite kasutamisest kohtumenetluses.
- Anda ohvritele õigustasu, rehabilitatsioon ja muu asjakohane kompensatsioon.
- Rakendada ennetavaid meetmeid: vanglate ja kinnipidamisasutuste läbivaatamine, kinnipeetute registreerimine, juurdepääs advokaadile, varajane meditsiinikontroll jm.
- Tagada, et riigi teenistujad (politsei, vanglaametnikud, sõjavägi jms) saavad koolitust inimõigustest ja piinamise keelust.
Järelevalve ja rakendusmehhanismid
Konventsiooniga on loodud komitee piinamisvastaste meetmete järelevalvamiseks (Committee Against Torture), mis jälgib riikide aruandlust ning annab soovitusi. Mõned riigid on andnud komiteele ka lisaõigusi uurida üksikjuhtumeid või alustada järeluuringuid konkreetsete olukordade kohta. Lisaks võimaldab konventsiooni fakultatiivprotokoll luua regulaarse külastuste süsteemi kinnipidamisasutustele: rahvusvaheline või riiklikud ennetusmehhanismid saavad kontrollida ja soovitusi anda, et ennetada piinamist.
Mõju praktikas ja piirangud
Konventsioon on oluliselt mõjutanud riikide siseõigust ning poliitikaid: paljudes riikides on piinamise kriminaliseerimine, parandatud kinnipeetute õigusi ja rajatud rehabilitatsiooniteenuseid. Samas esineb ka jätkuvaid probleeme — impuunsus ehk vastutuse puudumine, uurimiste viivitamine või pealiskaudsus, ning olukorrad, kus riik ei taga tõhusaid ennetusmeetmeid.
Mida see tähendab ohvritele ja õiguskaitseks?
Ohvrite jaoks tähendab konventsioon, et neil on rahvusvaheline õigusnõue: nad saavad nõuda uurimist, kohtulikku kaitset ja kompensatsiooni. Samuti keelab konventsioon konföderaalsete ja riiklike kohtute ees sellise teabe kasutamise, mis on saadud piinamise kaudu. Riikidevaheline järelevalve aitab tuua avalikkuse ette rikkumisi ning suurendab survet parandada sisepraktikaid.
Kokkuvõttes: ÜRO piinamiskonventsioon (1984) seab selged ja tähtsad standardid piinamise ja muude julmade kohtlemisvormide ennetamiseks, uurimiseks ja karistamiseks ning loob rahvusvahelise raamistikku, mille abil riigid peaksid tagama inimväärikuse kaitse kõikides kinnipidamiskeskkondades.
Seotud leheküljed
- Piinamine
- Rahvusvaheline inimõigusi käsitlev õigus
Muu lehekülg
- Touture'i vastane konventsioon
Küsimused ja vastused
K: Mis on ÜRO piinamise vastane konventsioon?
V: See on ÜRO poolt 10. detsembril 1984. aastal loodud rahvusvahelise inimõiguste õiguse leping, mis keelab igasuguse piinamise, julma, ebainimliku ja alandava karistuse või väärikust kahjustava kohtlemise.
K: Millal konventsioon jõustus?
V: Konventsioon jõustus 26. juunil 1987. aastal.
K: Mitu riiki on konventsiooni 2022. aasta aprilli seisuga ratifitseerinud?
V: 2022. aasta aprilli seisuga on konventsiooni ratifitseerinud 173 riiki.
K: Mis on piinamisvastase konventsiooniga seotud fakultatiivne protokoll?
V: Fakultatiivprotokoll võimaldab riiklikel või rahvusvahelistel inimõigusi uurivatel organisatsioonidel uurida protokolli ratifitseerinud riigi vanglaid ja teha kindlaks, kas seal toimub piinamine, ebainimlik kohtlemine või konventsiooniga keelatud karistused.
K: Mitu riiki on protokolli 2022. aasta aprilli seisuga ratifitseerinud?
V: 2022. aasta aprilli seisuga on protokolli ratifitseerinud 91 riiki.
K: Kes teostab järelevalvet piinamise vastase konventsiooni rakendamise üle?
V: Konventsiooni üle teostab järelevalvet piinamisvastane komitee.
K: Mida keelab piinamisvastane konventsioon?
V: Piinamisvastane konventsioon keelab igasuguse piinamise, igasuguse julma, ebainimliku ja alandava karistuse või kohtlemise, mis kahjustab inimese väärikust.
Otsige