Krüptograafia
Krüptograafia (või krüptograafia) on algoritm krüpteerimise (kodeerimise) või dekrüpteerimise (dekodeerimise) teostamiseks. See on rida täpselt määratletud samme, mida saab järgida protseduurina. Krüpteerimine või kodeerimine tähendab teabe teisendamist tavatekstist šifreeritud või kodeeritud tekstiks.
Mittetehnilises kasutuses tähendab "šiffer" sageli sama asja kui "kood"; kuid krüptograafias eristatakse šifreid koodidest. Üks 20. sajandi allikas annab järgmise selgituse: šifreerimine on "meetod, mille puhul peidutuse põhiühik on täht. Seevastu kood on varjamise vorm, mille põhiüksus on sõna". Sajandi lõpus muutusid "koodid" selles krüptograafilises tähenduses haruldaseks. 21. sajandi krüptograafia krüpteerib enamasti bitivooge.
Koodid toimisid asendamise teel vastavalt suurele koodiraamatule, mis sidus juhusliku tähemärkide või numbrite jada sõnaga või fraasiga. Näiteks "UQJHSE" võib olla koodiks "Edasi järgmistesse koordinaatidesse".
Salakirja kasutatakse selleks, et muuta algne teave ("lihttekst") krüpteeritud kujul "salakirjaks". Salakirjasõnum sisaldab kogu lihtkirjasõnumi teavet, kuid seda ei saa inimene ega arvuti lugeda ilma nõuetekohase dekrüpteerimismehhanismita. Krüpteerimiseks või dešifreerimiseks on vaja "võtit". Krüpteerimisel määrab võti kindlaks lihtteksti konkreetse ümberkujundamise salatekstiks või vastupidi dekrüpteerimisel.
Kasutatava võtme tüübi järgi jagunevad šifrid järgmiselt:
- sümmeetrilise võtme algoritmid (privaatvõtme krüptograafia): krüpteerimiseks ja dekrüpteerimiseks kasutatakse sama võtit ja
- asümmeetrilise võtme algoritmid (avaliku võtme krüptograafia): krüpteerimiseks ja dekrüpteerimiseks kasutatakse kahte erinevat võtit.
Sõna cifre on prantsuse keeles cifre ja keskaegses ladina keeles cifra, mis tuleneb araabia keelest sifr, mis tähendab "null". Esimest korda kasutati sõna zero teadaolevalt inglise keeles 1598. aastal.
Seotud leheküljed
- Kood
- Krüpteerimine
- Võti (krüptograafia)
- Plokk-kodeerimine
- Toote šifreering
- Krüptograafiline tekst
- Rünnak ainult krüptograafilise teksti vastu
Küsimused ja vastused
K: Mis on küüne?
V: Salakirja (või salakirja) on algoritm krüpteerimise (kodeerimise) või dekrüpteerimise (dekodeerimise) teostamiseks. See on rida täpselt määratletud samme, mida saab järgida protseduurina.
K: Kuidas krüpteeritakse teavet?
V: Krüpteerimine või kodeerimine tähendab teabe teisendamist tavatekstist salakirjaks või koodiks.
K: Mis vahe on salakirja ja koodi vahel?
V: Mittetehnilises kasutuses tähendab "šiffer" sageli sama asja kui "kood"; kuid krüptograafias eristatakse šifreid koodidest. Üks 20. sajandi allikas annab järgmise selgituse: šifreerimine on "meetod, mille puhul peidutuse põhiühik on täht. Seevastu kood on varjamise vorm, mille põhiüksus on sõna".
K: Kuidas krüpteerimine toimib?
V: Salakirja kasutatakse selleks, et muuta algne teave ("lihttekst") krüpteeritud kujul "salatekstiks". Salatekstisõnum sisaldab kogu lihtkirjasõnumi teavet, kuid seda ei saa inimene ega arvuti lugeda ilma nõuetekohase dekrüpteerimismehhanismita. Krüpteerimiseks või dešifreerimiseks on vaja "võtit". Krüpteerimisel määrab võti kindlaks lihtteksti konkreetse ümberkujundamise salatekstiks või vastupidi dekrüpteerimisel.
K: Kuidas jagunevad šifrid kasutatava võtme tüübi järgi?
V: Sifrid jagunevad sümmeetrilise võtme algoritmideks (privaatvõtme krüptograafia): kus krüpteerimiseks ja dekrüpteerimiseks kasutatakse sama võtit; ja asümmeetrilise võtme algoritmideks (avaliku võtme krüptograafia): kus krüpteerimiseks ja dekrüpteerimiseks kasutatakse kahte erinevat võtit.
K: Kust pärineb sõna "šifreerimine"?
V: Sõna "cipher" tuleneb prantsuse keele cifre ja keskaegse ladina keele cifra sõnast, mis tuleneb araabia keele sifr sõnast, mis tähendab "null". Esimest korda kasutati sõna zero teadaolevalt inglise keeles 1598. aastal.
