Destrier — keskaja rüütli sõjaratsu: päritolu, tunnused ja kasutus
Destrier — keskaja mainekas rüütli sõjaratsu: päritolu, tunnused ja kasutus lahingutes ning turniiridel. Avastage haruldase destrieri ajalugu, roll ja tähendus.
Destrier on keskaja tuntuim sõjaratsu tüüp. See kandis rüütleid lahingutes, turniiridel ja rüütlivõistlustel. Kaasaegsed allikad nimetasid seda oma tähtsuse tõttu suureks hobuseks — see oli väärtuslik ja sageli ka rüütli kõige hinnalisem varandus.
Sõna destrier pärineb vulgarilatinakeelsest sõnast dextarius, mis tähendab "parempoolne" (sama juur nagu meie tänapäevased dexterous ja dexterity). Sellegi tähenduse tõlgendamiseks on mitmeid teooriaid: võib-olla viitab see hobuse kalduvusele liikuda paremale, sellele, et rüütel juhtis hobust peamiselt parema käega, või pigem ajaloolisele terminoloogiale ratsuõiguste ja -kohtade tähistamisel.
Tõug, kasvatamine ja välimus
Destrier ei olnud üksainus kaasaegne hobusetõug, vaid pigem ratsu tüüp, mille puhul rõhutati jõudu, vastupidavust ja võimet kanda rüütli täisvarustust. Neid kasvatati sihikindlalt tugevaks, lihaseliseks ja julgeks. Kuigi paljud hilisemad kujutised näitavad destrieri kui suurt, tihti raske luustikuga looma, ei olnud need tavaliselt tõelised tänapäeva tõud — pigem sportlikult lihaselised ja lühemat kasvu kui moodne draft-hobune. Arvudes väljendudes liiguvad hinnangud sageli vahemikus keskmise kuni suurema ratsahobuse vahel; täpne kõrgus ja kaal sõltusid piirkonnast ja ajast.
Varustus ja kaitse
Rüütli rüü ja destrieri varustus olid tihedalt seotud: kui rüütel kandis atvardit ja soomusrüüd, pidi ka destrier olema piisavalt tugev neid kandma. Hobusele võidi panna teatud tüüpi kaitse ehk barding — metall- või nahkkilbid, mis kaitsid pead, kaela ja keha. Lisavarustuse hulka kuulusid raskem sadul, tugevad ripatsid ja sageli ka dekoratiivsed kaaned ehk caparison'id, mis väljendasid omaniku staatust ja suguvõsa vapimotiive.
Käitumine ja väljaõpe
Destrierid olid hoolikalt väljaõpetatud: nad pidid taluma relvade mürinat, lahingumöllu, meeste ja ratsude survet ning suutma teha tugevaid otse-ja külgjõulisi kihutusi ehk kahevõitu. Treening hõlmas nii kuulekuse õpetamist kui ka eriharjutusi lahingu- ja turniirikäitumiseks — näiteks otsejoones sügava rünnaku läbiviimine. Sageli kasutati isaseid hobuseid, kes olid järjekindlamad ja veidi agressiivsemad, mis oli kasulik rünnakutes ja ka turniiridel vastase kukutamiseks.
Roll lahingus ja turniiridel
Laialdaselt hinnatud destrieri peamine ülesanne oli raskekaaluline lämmatav lähirünnak: rüütli kahevõitlemise ja lüüasaamise võime sõltus suuresti destrieri suutlikkusest läbimurdmiseks ja vastase purustamiseks. Turniiridel oli destrier eelis – tugev rünnak ja suur löögijõud olid tähtsad ka võistluslikus kokkupõrkes. Siiski oli destrier haruldasem ja kallim kui teised ratsutüübid, mistõttu enamik rüütlitest kasutas tavaliselt teisi hobuseid.
Võrdlus teiste hobusetüüpidega
- Rouncey – mitmeotstarbeline ja levinum hobune, kasutati igapäevaseks sõiduks, sõjategevuseks ja põllumajanduslikeks töödeks;
- Kuraatoritel – (inglise keeles courser) kiirem ja kergem sõjahobune, sobis kiirematele rünnakutele ja patrullidele;
- Palfrey – meeldiva käiguga ratsahobune, mida kasutasid peamiselt pidulikel sõitudel ja kohalike olude läbisõidul.
Neid kolme hobusetüüpi mainiti sageli kui erinevaid tormijooksikute ja ratsaväe liikmeid: destrier oli rasketööline liider, rouncey universaalne tööloom ja courser kiire rünnakute jaoks.
Majanduslik ja sotsiaalne tähendus
Destrieri omamine oli märgiks rikkusest ja sõjalisest staatust — hobuse hind oli tihti võrdne või suurem kui rüütli aasta sissetulek. Hobuse pidamine ja treenimine nõudis aretajaid, varustuse valmistajaid ja treenereid, mis omakorda lõi teenistuskohti ja näitas sotsiaalset eristumist.
Hävimine ja pärand
Rasketel destrieritel vähenes tähtsus hiliskeskajal ja varasel uusaegsel perioodil taktikaliste muutuste ja relvade arenguga: pikem relvastus, tõhusamad tulirelvad ja muutuv lahingupoliitika vähendasid rasket ratsaväge. Samuti mõjutasid muudatused sõjavõitluses ning majanduslikud ja tehnoloogilised uued olud hobuste aretust ja kasutust. Kuid destrieri kultuuriline pärand jäi elama kirjanduses, heraldikas, kunstiteostes ja turniiritraditsioonides.
Arheoloogilised leiud, kirjanduslikud allikad (nt kronikad, eeposed) ja visuaalsed kujutised, nagu kätkised ja vitraažid, aitavad meil mõista destrieri rolli ja tähtsust keskajas. Tänapäeval on destrieri pärand nähtav ajaloolistes taasloomistes, ratsaspordis ja populaarteaduslikes uurimustes.
William Marssal ratsutab ratsutaval ratsutajal vastast ratsuturniiri ajal.
Destrieri omadused
Sõna "destrier" ei viita mitte tõule, vaid hobuse tüübile: kõige paremale ja tugevamale sõjaratsule. Need hobused olid tavaliselt täkud, keda aretati ja kasvatati varssadest spetsiaalselt sõja tarbeks. Destrier'it peeti ka kõige sobivamaks ratsutamiseks; teiste sõjapidamisviiside puhul eelistati ilmselt kullerhobuseid. Neil olid võimsad tagaveerandid, mis suutsid kergesti kerida ja vedada, et peatada, keerata, pöörata või spurtida edasi. Neil oli ka lühike selg ja hästi lihaseline seljatagune, tugev luustik ja hästi kaarjas kael. Keskaegse kunsti järgi näib, et destrieri pea oli sirge või veidi kumer profiiliga, tugeva ja laia lõuaga ning silmade vahel hea laiusega.
Destrier oli spetsiaalselt mõeldud kasutamiseks lahingus või turniiril; igapäevaseks ratsutamiseks kasutas rüütel palfrey't ja tema pagasit veeti sumpterhobusel (või pakihobusel) või võib-olla ka vankrites.
Küsimused ja vastused
K: Mis on destrier?
A: Destrier on sõjaratsu tüüp, mida rüütlid kasutasid keskaegsetes lahingutes, turniiridel ja rüütlivõistlustel.
K: Miks peeti destriiri oluliseks?
V: Destriiri peeti oluliseks, sest seda nimetati suureks hobuseks ning rüütlid ja sõjamehed hindasid seda väga kõrgelt.
K: Kust pärineb sõna destrier?
V: Sõna destrier pärineb vulgarilatinakeelsest sõnast dextarius, mis tähendab "parempoolne" ja võib viidata hobusele, mida ratsanik juhatas rüütli paremal poolel või mida juhtis paremaga.
K: Kas kõik rüütlid ja relvastatud mehed ratsutasid destrierite seljas?
V: Ei, mitte kõik rüütlid ja relvastatud mehed ei ratsutanud destrieritega. Enamik ratsutas teistel sõjahobustel, näiteks kuraatoritel ja rouncey'del, mida nimetati ka tormijooksikuteks.
K: Milliseid teisi hobusetüüpe ratsutasid rüütlid ja sõjamehed keskajal tavaliselt?
V: Rüütlid ja sõjamehed ratsutasid keskajal tavaliselt veel teist tüüpi hobuseid, mida nimetati ka tormijooksikuteks, näiteks coursereid ja rounceysid.
K: Kas destrier on tänapäevalgi kasutusel?
V: Ei, tänapäeval destrierit ei kasutata. See oli keskajale iseloomulik hobusetüüp.
K: Mis on sõna destrier juur?
V: Sõna destrier juur on vulgariladina sõna dextarius, mis tähendab "parempoolne" ja on sama juur nagu meie tänapäevased sõnad dexterous ja dexterity.
Otsige