Alpha Persei tähesammas (tuntud ka kui Melotte 20 või Collinder 39) on avatud tähesammas Perseuse tähtkujus. See on selgelt eristatav rühm heledamaid tähti, mis paiknevad Mirfaki (Alpha Persei) ümber ja on nähtavad ka palja silmaga kui hajus „täherühm”.

Palja silmaga vaadatuna on selles tähesambas mitu sinakat, juurde kuuluvat spektritüüpi B-tüüpi tähte — need annavad sambale heleduse ja sinaka värvitooni. Kõige heledam liige on ligikaudu 2. suurusjärgu valge‑kollane ülihiidlane Mirfak, tuntud ka kui Alpha Persei (ülihiidlane, spektritüüp F5 Ib). Lisaks Mirfakile kuuluvad heledate liikmete hulka ka tähed Delta, Sigma, Psi ning 29, 30, 34 ja 48 Persei.

Hipparcose mõõtmised ja infra‑punase värvus‑magnituutdiagrammi sobitused viitavad, et rühm paikneb umbes 172 parseki kaugusel (mis on ligikaudu 560 valgusaastat). Hipparcose andmete ühilduvus teiste mõõtmistega ning hilisemad täpsustused Gaia andmestikest kinnitavad seda kaugusehinnangut.

Klastri vanuseks hinnatakse ligikaudu 50–70 miljonit aastat. Selle suhteliselt noor vanus seletab, miks palju liikmeid on endiselt kuumad B‑tüüpi tähed, samas kui Mirfak on juba välja arenenud ülihiidlaseks. Seetõttu on Alpha Persei tähtesammas oluline sihtmärk nii tähefüüsika uuringutes kui ka kui normelement kosmilise kauguse redeli jaoks — kuna sõltumatud kaugushinnangud langevad hästi kokku, aitab rühm astmete ja kauguste kalibreerimisel (kosmilise kauguse redelil).

Seos ja tähtsus

Alpha Persei tähesammas on osa suuremast liikumisgrupist, mida mõnikord nimetatakse Perseus OB3 assotsiatsiooniks (Alpha Persei assotsiatsioon). See ühendus ja rühma liikmete ühine liikumine ruumis teevad sambast väärtusliku näite noore avatud sambaga seotud tähtede arengust ja dünaamikast.

Observatsioon ja vaatlusnõuanded

  • Asukoht: rühm paikneb Mirfaki ümbruses Perseuse tähtkujus; paras näitamisperiood on põhjapoolkera sügis–talv, kus Perseus on hästi nähtav.
  • Ilmumine: palja silmaga on nähtav mitu heledamat liiget; binokli või väikse teleskoobiga eristub rohkem sinaka varjundiga B‑tüüpi tähti ja hõredam laienemine, mis võib ulatuda mõne kraadi ulatuses taevalaotuses.
  • Fotograafia: laia väljaobjektiividega astro‑fotograafia või kaameraga tähistaeva pildistamine toob selgelt esile klastrile iseloomuliku heledamate ja nõrgemate liikmete kombinatsiooni.
  • Tähtis märkida: liikmesuse määramisel kasutatakse tänapäeval lisaks Hipparcosele ka Gaia parallaxe ja liikumise andmeid, mis aitavad eristada tõelisi klastriliikmeid ära taustatähtedest.

Kokkuvõtvalt on Alpha Persei (Melotte 20) hästi uuritud ja kergesti nähtav avatud tähtesammas, mis mängib olulist rolli nii harrastusvaatlejatele silmapaistva seade kui ka professionaalsetele astronoomidele tähtede evolutsiooni ja kauguse mõõtmise aluseks.