Edith Massey (1918–1984) — John Watersi muusa ja Baltimore'i kultusikoon

Edith Massey — John Watersi muusa ja Baltimore'i kultusikoon: ekstsentriline näitleja, punklaulja ja Edith's Shopping Bagi looja, kelle elulugu muutis alternatiivse kino maastikku.

Edith Massey (25. mai 1918 - 24. oktoober 1984) oli Ameerika Ühendriikide näitleja.

Ta mängis mitmes režissöör John Watersi tuntuimas filmis: "Multiple Maniacs", "Pink Flamingos", "Female Trouble", "Desperate Living" ja "Polyester". Waters avastas Massey ettekandjana ühes Baltimore'i (Maryland, USA) baaris, mida ta ja tema sõbrad sageli külastasid.

1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses kasutas Massey oma Watersi kuulsust ära, tuuritades punkbändi (Edie and the Eggs) lauljana ja avades Baltimore'is säästupoe nimega Edith's Shopping Bag.

Režissöör Robert Maier tegi 1975. aastal temast lühidokumentaalfilmi "Armastuskiri Edie'le".

Elukäik ja isikupära

Edith Massey ei olnud klassikaline professionaalnäitleja — tema avalik kuvand ja iseloom loovad pigem elu jaenda laval. Ta jäi meelde eriti oma erilise välimuse, massiivsete beehive-soengute, tugeva meigi ja ekstsentrilise riietuse poolest. Tema lavaline kohalolek ja ebatraditsiooniline karisma tegi temast John Watersi varaste filmide korraliku külgvõistluse ja kiiresti omaks võetud kultusfiguuri.

Koostöö John Wateriga ja rollid

Massey osales mitmetes John Watersi varases õudus- ja komöödiažanri piirid nihutavates filmides. Tema rollid olid sageli kõrval- või lisategelastega, kuid jäid vaatajatele meelde oma karikatuursuse, grotesksuse ja terava humoorikuse tõttu. Paljud tema filmid said aja jooksul kultusklassikaks ning aitasid kujundada Watersi omapärast esteetikat ja esimese põlvkonna «trash cinema» legendi.

• Multiple Maniacs (1970) — varasem koostöö Watersi loomingus, kus Massachusettsist pärit vürtsikad karakterid ja absurdsed situatsioonid olid igapäevased.
• Pink Flamingos (1972) — film, mis kindlustas Watersi ja tema näitlejate (sh Massey) koha underground-kinomaastikul.
• Female Trouble (1974), Desperate Living (1977) ja Polyester (1981) — järgnevad pealkirjad, milles Massey tegi meeldejäävaid sisseastumisi.

Muusika, ettevõtlus ja avalik tegevus

1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses kasutas Massey oma kuulsust väljaspool kinosaali: ta oli esilaulja punkilikus ansamblis Edie and the Eggs, tuuritades peamiselt alternatiivse muusika ja underground-ürituste raames. Samuti juhtis ta Baltimore'is säästupoodi Edith's Shopping Bag, kus müüs vintage-riideid ja aksessuaare — poodist kujunes koht, kuhu kogunesid nii kohalikud huvilised kui ka Watersi fännid.

Dokumentaal ja pärand

Režissöör Robert Maier jäädvustas Massey isikupära lühidokumentaalis "Armastuskiri Edie'le" (1975), mis aitas kinnistada tema positsiooni kultusikoonina. Pärast surma 24. oktoobril 1984 on tema pildikeel ja lavakarakter säilitanud populaarsuse: tema kujutist ja elutarkusi on kasutatud retrospektiivides, näitustel ja erinevates popkultuuri viidetes. Massey on jäänud oluliseks osaks nii Baltimore'i kohalikust legendist kui laiemalt alternatiivse kinokultuuri ajaloost.

Miks ta on tähtis

Edith Massey tähistab eeskujulikult seda, kuidas mittetraditsiooniline isiksus võib mõjutada kino, muusikat ja kohalikke kogukondi. Tema koostöö John Watersi ja osalemine punkikoolkonnas aitas kaasa alternatiivse kultuuri mitmekesistumisele ning tema kuju elab edasi nii fännide mälestustes kui ka kultuuriloos.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Edith Massey?

K: Millistes filmides Edith Massey mängis?

K: Kuidas John Waters avastas Edith Massey?

K: Millega tegeles Edith Massey 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses?

K: Kes tegi 1975. aastal Edith Masseyst lühidokumentaalfilmi?

K: Millal Edith Massey sündis ja millal ta suri?

K: Mis oli selle säästupoe nimi, mille Edith Massey Baltimore'is avas?

Otsing