Ekstratroopiline tsüklon — määratlus, tunnused ja mõju ilmale

Ekstratroopiline tsüklon (nimetatakse ka keskmiste laiuskraadide tsükloniks) on tsükloni liik — suur madalrõhuala, mida iseloomustavad ulatuslikud pilvevööndid, tugevad tuuled ja sagedased sademed, sh vihm ja lumesajud. Need süsteemid tekivad peamiselt piirkondades, mis asuvad ekvaatorist 30°–60° laiuskraadi vahel ning erinevad selgelt troopilistest tsüklonitest ja polaaralade madalrõhkkondadest. Ekstratroopilised tsüklonid tekivad tihti frontaalsete süsteemide (külmade ja soojade frontide) tagajärjel ning võivad tekitada tugevaid tuuli, paduvihma, lumesaju, mõnikord ka tornaadosid ja rahet.

Tekkeprotsess ja struktuur

Ekstratroopilised tsüklonid arenevad peamiselt barokliinsetes tingimustes, kus kohtuvad erineva temperatuuri ja tihedusega õhumassid. Üks olulisi tegureid on ka jet stream ehk kõrgrõhkkonna suunavool, mis võib soodustada madalrõhuala arengut ja süvenemist. Tsükloni iseloomulikud osad on:

• sooja frond (eesmises osas sageli püsiv udune või vesisem ilm),
• külma frond (järsk ilmamuutus, tugev lühiajaline sadu ja tuuletõus),
• tsükloni keskmes asuv pilviseruum ja õhurõhu miinimum,
• oklueeritud rinde tekkimine, kui külm front jõuab järele soojale rindele.

Põhjapoolkeral pöördub ekstratroopiline tsüklon vastupäeva, kuju on tavaliselt ringikujuline või ovaalne ja läbimõõt ulatub sageli ligi 1000 km-ni. Tsükloniga kaasnev tuul muudab suunda, kui erinevad rinded mööduvad: soojema piirkonna möödumisel puhub tihti lõunakaarest tugev tuul ja kui külm front möödub, pöördub tuul enamasti läände või põhjakaarde ning temperatuur langeb.

Muundumine ja tugevnemine

Mõned ekstratroopilised tsüklonid tekivad troopilistest tsüklonitest, mis nõrgenevad üle jahedamate vete, kuid säilitavad aktiivse äärise. Sellisel juhul räägitakse ekstratroopilisest transformatsioonist — süsteem võib mõnikord muutuda isegi tugevamaks kui enne. Troopilisest taustast pärit süsteemidel võib mõneks ajaks säilida nähtav "silm" ning need võivad põhjustada laiapõhjalist halba ilma ka siis, kui nende tuuleprofiil on muutunud.

Euroopa tuulestormid tekivad tihti siis, kui Atlandi ookeani lääne- või loodeosast liikuva madalrõhuga süsteemid suunatakse ida- või kagusuunas Euroopasse (Atlandi ookean). Põhja-Ameerika idakallast mõjutavad tugevad ekstratroopilised madalrõhkkonnad, nn nor'eastrid, tekivad sageli hilissügisel või talvel ja võivad tuua kaasa tugevaid lumesadu- ja tuuleolusid (Põhja-Ameerika). Kui rõhualanede keskväärtus langeb väga kiiresti — näiteks üle 24 millibaari 24 tunni jooksul (korrigeerituna sõltuvalt laiuskraadist) — nimetatakse seda protsessi sageli "ilmapommiks" ehk eksplosiivseks süvenemiseks. Väike näide: orkaan Hazel oli Torontosse jõudes juba ekstratroopiline, kuid säilitas siiski orkaanile iseloomuliku tase.

Elutsükkel ja "tsüklonite perekonnad"

Ekstratroopilisel tsüklonil on tavaliselt mitu arenguetappi, neid esineb sageli seeriatena ehk "tsüklonite perekondadena", kus rida tsükloneid liigub ühest ja samast peamiste destinatsioonide piirkonnast läbi:

• Tekkefaas (genesis) — väiksem õhurõhu langus ja algne rindeerinevuse moodustumine;
• Tugevnemisfaas (maturation) — rõhu alanemine, frondisüsteemide selge kujunemine, tuule ja sademete intensiivistumine;
• Okludeerumine — külma frondi kiirem liikumine viib sooja rinde alla ja tekib oklueeritud rinne; ilm on mitmekesine ja sademed võivad olla laialdased;
• Lõppfaas (dissipation) — ümbritsev õhk täidab tasapisi madalrõhuala, rõhk tõuseb ja tsüklonaalsed ilmastikunähud kaovad.

Mõju ilmale ja ühiskonnale

Ekstratroopilised tsüklonid võivad kaasa tuua:

• ulatuslikud sademevööndid (tugev vihm või lumesadu sõltuvalt temperatuurist),
• pikaajalised tugevad tuuled ja äkilised puhangud, mis kahjustavad maju, elektrivõrku ja puid,
• rannikualadel tormine meri ja võimalik tormitulv,
• transpordi häired (õhu-, mere- ja maanteetransport),
• ägedad veeuputused ja üleujutused madalamas maastikus.

Oluline on jälgida ilmateateid ja hoiatusteateid: tugevate tormide eel tasub kinnitada lahtised esemed, vältida reisimist ohtlikes oludes ning järgida päästeameti ja ilmateenistuse soovitusi.

Prognoosimine ja jälgimine

Ekstratroopilisi tsükloneid jälgitakse ja prognoositakse mitmete vahenditega: satelliidipildid näitavad pilvearhitektuuri ja liikumist, radarid annavad infot sademete ja tuulehetkede kohta, ning operatiivsed numbrilised mudelid (sh ansamblimudelid) aitavad prognoosida süsteemi trajektoori ja tugevnemist. Meteoroloogid hindavad ka barokliinseid tingimusi ja jet streami konfiguratsiooni, mis on sageli otsustava tähtsusega tsükloni arengus.

Kokkuvõte

Ekstratroopiline tsüklon on oluline ja sageli ulatuslik ilmasüsteem keskmistel laiuskraadidel, mis kujundab ilma mitmel mandril — eriti Atlandi ookeani idaosa ja Põhja-Ameerika idakalda lähedal. Need tsüklonid on tihti frontaalsed, võivad tekkida ka troopilistest tsüklonitest ja mõnikord süveneda väga kiiresti. Õigeaegne jälgimine ja hoiatuste edastamine aitavad vähendada nende sotsiaal-majanduslikke ja ohutuslikke tagajärgi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ekstratroopiline tsüklon?

K: Mille poolest erineb ekstratroopiline tsüklon troopilistest tsüklonitest või polaarjoone madalrõhualadest?

Küsimus: Millises suunas ekstratroopilised tsüklonid põhjapoolkeral pöörduvad?

K: Millise kujuga on ekstratroopiline tsüklon tavaliselt?

K: Mis võib juhtuda, kui troopiline torm muutub nõrgaks, kuid ei sure, kui ta liigub üle külma vee?

K: Kuidas tekivad Euroopa tuulestormid?

K: Kuidas tekivad nor'eastrid?

Otsing