Metskits (Dama dama): liigi kirjeldus, elupaik ja käitumine
Metskits (Dama dama) — põhjalik ülevaade liigi kirjeldusest, elupaigast ja käitumisest: välimus, sotsiaalelu, levik ning kaitse- ja vaatlusnõuanded.
Metskits (Dama dama) on hirvlaste sugukonda Cervidae kuuluv hirvede liik. Algselt oli see liik levinud Euraasias, kuid inimesed on selle viinud ka teistesse maailma piirkondadesse — tuntud introdutseeritud populatsioonid on näiteks Austraalias, Uus‑Meras ja Põhja‑Ameerikas. Dama dama on tuntud oma iseloomuliku laia, labida‑taolise sarve ja suvisel ajal laigulise karvkatte poolest.
Kirjeldus
Välimus: metsKitsed on keskmise suurusega hirvlased. Suveperioodil on paljud isendid pruunid valge laigustikuga, talvel muutub karvkate tavaliselt tumedamaks ja vähem laiguliseks. Liigil esineb ka eri värvivorme (nt menil‑vorm ja melaniitne vorm), mistõttu karvkatte toon võib varieeruda. Kõigil isastel on sarved; need on laiad ja labida kujulised (sarved), mis on mugavad näitamiseks ja võitluseks paaritumisperioodil. Emastel sarvi tavaliselt ei kasva.
Suurus ja eluiga: täiskasvanud isendid kaaluvad ja suurus varieerub sõltuvalt piirkonnast ja toidust. Vaba looduse populatsioonides elavad nad tavaliselt umbes 12–16 aastat, kuid see võib inimtekkelistes tingimustes erineda.
Elupaik ja levik
Elupaik: metsKitsed eelistavad paindlikke elupaiku — segametsi, metsarandu, niite ja avatud rohumaade ning metsade mosaike. Nad vajavad nii varju pakkuvat metsa kui ka avatud söömiskohti. Liik on kohanenud erinevate kliima‑ ja maastikutingimustega, seetõttu leidub teda nii looduslikes kui kunstlikes asurkondades.
Levik: metsKitsed olid algselt laialt levinud teatud Euraasia aladel; inimese abil on liik levinud ka teistesse piirkondadesse. Introductseeritud populatsioonid võivad mõnikord kujuneda invasiivseks ja mõjutada kohalikke ökosüsteeme.
Söötmine ja käitumine
Toitumine: metsKitsed on segatoidulised — nad pajustuvad nii rohu kui ka noorte võrsete, lehtede, okste ja paljude taimeliikide juures. Nad võivad toitu otsida nii hommiku‑ kui õhtuhämaruses, olles osaliselt hajutatud (crepuscular) tegevusega. Põllumajanduspiirkondades võivad nad kahjustada kultuure, otsides süüa põllupeenardelt.
Sotsiaalne struktuur: liik on karjane — noored ja emased võivad moodustada laiemalt ühiseid karju, isased aga võivad paaritumisperioodil moodustada rivaalitsevaid gruppe. Karjade suurus varieerub; mõnes piirkonnas on kirjeldatud kuni sadu isendeid ühendavaid kogunemisi, tavalised nädalapäevased karjad on väiksemad.
Tegevus ja hingamine: metsKitsed on tihti ettevaatlikud ja kergesti hirmutatavad loomad — ohu korral jooksevad või sulanduvad maastikku. Nad suhtlevad hääle, lõhna ja kehakeelega ning kasutavad teatud territooriumimärke.
Reproduktiivne käitumine
Paaritumisaeg: paljude Dama dama populatsioonide paaritumisperiood (rut) toimub sügisel. Isased näitavad end sarvede ja kehakeelega, peavad võitlusi ja üritavad ligimeelitada emasloomi.
Sigimised ja järglased: tiinus kestab ligikaudu mitu kuud (keskmiselt umbes 6–7 kuud olenevalt populatsioonist) ning emased sünnitavad tavaliselt ühe või kaks vasikat; mõnikord võib sündida kolmikut. Vasikad peidavad end varjulistel aladel esimestel elupäevadel, et vältida kiskjaid.
Kiskjad ja ohud
looduslikes tingimustes on metsKitsed saakloomad paljudele kiskjatele (nt hundid, ilvesed) ning nad on ka inimeste jahil sihtmärgiks. Lisaks võivad elupaikade katkemine, liigkasv, haigused ja juhitud populatsioonihaldus mõjutada nende arvukust. Introdatseeritud populatsioonid võivad kohalikku taimestikku ja loomi tugevalt mõjutada.
Kaitse ja inimese mõju
Paljudes piirkondades on metsKitsede populatsioonide arvukus seotud inimtegevusega — jahipidamine, elupaikade hõrenemine, rohumaade ja põldude levik. Mõnes regioonis on vajalikud haldusmeetmed ja jahipidamise regulatsioonid, et hoida populatsioon tasakaalus ning vähendada konflikte põllumajanduse ja maaomanikega. Samas võib liik looduskaitse eesmärgil vajada ka aktiivset sekkumist, kui populatsioonid on vähesed.
Kokkuvõte: Metskits (Dama dama) on kohanemisvõimeline ja sotsiaalne hirvlane, kellel on iseloomulik labida‑kujuline sarv ja sageli laiguline suvine karvkate. Ta elab segametsades ja rohumaadel, toitu otsides nii grazerina kui browserina, ning tema elu ja arvukus on tihedalt seotud inimtegevuse ja elupaikade seisundiga.
Värvid
Neil on palju eri värvi karvu (karvu). On olemas neli põhivärvi: "tavaline", "menil", "melanistlik" ja "valge". Tavaline karvkate on pruun karvkate, millel on valged laigud ja mida on kõige paremini näha suvel. Talvel on karvkate palju tumedam. Valge karvkate on kõige heledam, peaaegu valge. Common ja menil karvkate on tumedamad. Melanistlik karvkate on väga tume, mõnikord isegi must.
Ajaloolised karjad
Üks tuntud ajalooline metskitsekari asub Ottenby kaitsealal Ölandis, Rootsis. Karl X Gustav ehitas 17. sajandi keskel kuningliku metskitsekarja ümber nelja kilomeetri pikkuse kivimüüri. Karja on 2006. aasta seisuga endiselt olemas. Teine kari elab Iirimaal Phoenixi pargis. 400-450 metskitse pärineb 1660. aastatel asustatud algsest karjast.
Kolm värvivarianti, mis on leitud Fossil Rim Wildlife Centerist Texases.
Otsige