Kalakass (Prionailurus viverrinus) — märgalaelane ja ohustatud liik
Kalakass (Prionailurus viverrinus) — märgalade osav ujuja ja ohustatud liik: elupaigakahjustus, käitumine, levila ja kaitsevõtted, miks ta vajab kiiret kaitset.
Kalakass (Prionailurus viverrinus) on Lõuna- ja Kagu-Aasia keskmise suurusega metskass. Kalakassid on suurimad Prionailurus'e kassid. Nad on umbes kaks korda suuremad kui kodukassid ja neil on keskmiste või lühikeste jalgadega kopsakas, lihaseline kehaehitus. Karvkate on tavaliselt hallikaspruun, tumedate laiguliste või triibuliste mustritega, mis võimaldavad hästi varitseda taimestikus ja veepiiril. Isased on tavaliselt suuremad ja raskemad kui emased; keha pikkus (peast sabani) jääb sageli vahemikku umbes 57–78 cm ning saba pikkus 20–30 cm, kaal võib varieeruda ligikaudu 5–16 kg.
Elupaik ja levila
2008. aastal klassifitseeris IUCN kalurikassid ohustatuks. Nad elavad märgaladel, mis on üha enam asustatud, degradeeritud ja ümber kujundatud. Viimase kümne aasta jooksul on kalakasside populatsioon suures osas nende Aasia levikualast tõsiselt vähenenud. Liik esineb peamiselt India, Bangladesh, Sri Lanka, Nepal, Bhutan, Myanmar, Tai, Kambodža, Vietnam, Malaisia ja Indoneesia (sh Sumatra) lähedal asuvates märgala- ja rannikualades ning ka Hiina lõunaosas — peamine eelistus on tihedad järve-, jõgi- ja mangroovikaantega alad.
Välimus ja kohastumused
Nagu tema lähim sugulane, leopardikass, elab ka kalakass jõgede, ojade ja mangroovisoode ääres. Ta on selle elupaigaga hästi kohanenud, olles innukas ja osav ujuja. Tema jalad on osaliselt võrkudega ja ta püüab kala. Lisakohastumustena on vesi- ja soost elupaikadega sobiv tihe karvkate, tugevad eestkäpad ning võime kasutada nii varitsus- kui ka jahitehnikaid, mis hõlmavad käe või käppadega vee lüües saagi meelitamist või välja tõmbamist. Kalakassidel on ka tugev lõuastik, mis võimaldab haarata libedaid saake.
Toitumine ja käitumine
Peamine toiduallikas on kala, kuid kalakass ei piirdu ainult sellega — ta sööb ka kahepaikseid, krevette ja teisi selgrootuid, linde, väikesi imetajaid ning mõnikord ka munasid ja kariloomi. Ta kasutab mitmesuguseid püügistrateegiaid: varitseb veepiiril, labib vett ettevaatlikult või lükkab esikäe vees saagi välja; mõnikord sukeldub ka otseselt.
- Eluviis: peamiselt öine ja hämarusel aktiivne (nocturnal/crepuscular), kuigi mõnel alal võib esineda ka päevase aktiivsuse näiteid.
- Isolatsioon ja territoorium: kalakassid on enamasti üksikud; isaste territoorium on emaste omast suurem.
- Kõne ja suhtlus: kasutavad mitmesuguseid häälitsusi (näiteks nurisema-laadseid hääli), lõhnamärke ja visuaalseid tähiseid.
Paljunemine ja areng
Paljunemine võib toimuda aasta eri aegadel sõltuvalt geograafilisest asukohast ja toidukättesaadavusest. Emased sünnitavad tavaliselt 1–4 poega, tavaliselt 2, ning rasedusaeg on ligikaudu kaks kuud (umbes 60–70 päeva). Pojad veedavad esimesed nädalad peidus pesas või võsastikus, neid ilustatakse ja õpetatakse saagi toomist ning nad saavutavad suguküpsuse tavaliselt mõne kuu kuni kahe aasta vanuselt, sõltuvalt tingimustest. Vabas looduses on nende eluiga tavaliselt kuni ~10 aastat; vangistuses võivad nad elada pisut kauem.
Ohud ja kaitse
Kalakassi peamised ohud on seotud märgalade hävimise ja fragmenteerumisega: niitmine, veekogude kuivendamine põllumajanduse (nt riisipõllud), linnastumine, mangroovide raadamine ja infrastruktuuri arendamine vähendavad sobiva elupaiga hulka. Lisaks ähvardavad neid salaküttimine naha ja kehaosade pärast, kokkupõrked liiklusiga, saagikuse vähenemine saaste ja veereostuse tõttu ning konfliktid inimeste ja põllumajandusloomadega, kui kassid otsivad toitu muutunud elupaikades.
Kaitsemeetmed hõlmavad märgalade kaitseala määramist, mangroovide taastamist ja säilitamist, seaduslikku kaitset riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, kogukonnapõhiseid programme, mis vähendavad konflikte ja propageerivad märgalade säästvat kasutust, ning teadusuuringuid ja monitooringut (nt kaamerapüünised), et paremini kaardistada populatsioone ja liikide vajadusi. Paljud riigid on kehtestanud kalakassile kaitse ning mõned organisatsioonid tegelevad ka elupaikade taastamise ja teadlikkuse tõstmisega.
Mida veel teha saab
Oluline on hoida ja taastada märgalasid, vähendada veereostust ja vältida liigset niitmist ning kuivendamist. Kohalik kogukond, teadlased ja looduskaitseorganisatsioonid saavad teha koostööd, et leida jätkusuutlikke lahendusi, mis säästavad nii inimeste elatusallikaid kui ka kalakasse. Kaamera- ja jälgimisuuringud aitavad paremini mõista liigi levikut ja käitumist ning hinnata kaitsemeetmete mõju.
Kalakass on oluline osa märgalade ökosüsteemidest ning tema säilimine sõltub suuresti märgalade kaitsmisest ja jätkusuutlikust majandamisest kogu levialal.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kalakass?
V: Kalakass on keskmise suurusega metskass, mida leidub Lõuna- ja Kagu-Aasias.
K: Kui suur on kalakass võrreldes kodukassiga?
V: Kalakass on umbes kaks korda suurem kui kodukass.
K: Miks on kalakassid ohustatud?
V: Kalakassid on ohustatud, sest nende märgalade elupaigad on asustatud, halvenenud ja ümber kujundatud, mis viib nende populatsiooni vähenemiseni suures osas nende Aasia levikualast.
K: Kus elavad kalakassid tavaliselt?
V: Kalakassid elavad tavaliselt märgaladel, jõgede, ojade ja mangroovisoode ääres.
K: Kuidas on kalakassid oma elupaigaga kohanenud?
V: Kalakass on kohanenud oma elupaigaga, kuna ta on innukas ja osav ujuja, kellel on osaliselt võrkjad jalad ja võime kala püüda.
K: Milline on kalakassi lähim sugulane?
V: Kalakassi lähim sugulane on leopardikass.
K: Milline organisatsioon liigitas kalakassi ohustatud liigiks?
V: Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) liigitas kalakassi 2008. aastal ohustatud liigiks.
Otsige