Anahoreedid — kristlikud erakud (anhoriidid): määratlus ja ajalugu

Anahoreedid (ladina keeles anchorita/anchoritus; inglise anchorite/anchorette; eesti keeles sageli ka anhoriidid) on kristlikud erakud, kes on usulistel põhjustel tõmbunud maailmaelu ja ühiskonna juurest täielikult tagasi, et elada pühendunud ja intensiivselt palvetatud askeetlikku elu. Sõna päritolu on kreeka verbist ana-chōrein «taanduma, lahkuma», mis rõhutab lahkumist ilmalikust elust ja pühendumist vaimulikele harjumuste järgimisele. Erinevalt klassikalisest eremiidist (üksikmunk, kes elab üksinduses looduses) kinnitub anhoriit tavaliselt ühte kinnistatud ruumi — nii-öelda ankurdusse või anchorhold’i — ja annab sageli tõotuse jääda sinna terveks eluks.

Erinevus eremiidi ja anhoriidi vahel

Põhiline erinevus seisneb jäävuses ja asukoha sidumises: eremiit võib valida üksinduse ja liikumise, anhoriit aga võtab tavaliselt vastu rituaalse sulgemise (enclosure), mille käigus teda lukustatakse väiksesse keldrilaadsesse ruumi, tihti kiriku külge kinnitatud või selle seina sisse ehitatud ruumi. Anhoriidi elu on seega paigal püsiv ja avalikult nähtav rahvale läbi väikeste akende või restide, mis võimaldasid osalist kontakti kirikuga ja kogukonnaga.

Elu, rituaal ja igapäevapraktika

Anhoriidi rituaaliline sulgemine oli tavaliselt kiriklik akt, mida juhtis piiskop. Sulgemise käigus andis erak tõotuse püsida oma anchorhold’is ning tal võidi anda symboliline «surnuks» olemise rituaal (vana elu lõpp, uus elu Kristuses). Anchorhold’is oli tavaliselt:

• väike palveruum või kombekas paik, kus pühenduti palvele ja meditatsioonile;
• aken või avaus altarile (niisugust akent kutsutakse vahel hagioskoopiaks või vaikimisi altarivõrgu kaudu ühenduseks), et anhoriit saaks vastu võtta sakramente;
• väike ava tänava või kiriku poole, mille kaudu kogukond sai tuua toitu, annetusi või paluda vaimulikku nõu;
• võimalik akustiline ühendus, et inimesed saaksid küsida vaimulikku juhendamist või saada lohutust.

Päev möödus peamiselt palvest, piiblitekstide ja meditatsiooniga; mõnel juhul kirjutasid anhoriidid ka vaimseid tekste või jumalikke ilmutusi (näiteks tuntud inglise anhoriit Julian of Norwich). Anhoriidid võisid pidada nõu ka kiriklike autorite või kohalike vaimulikega, kuigi nende kutsumus oli esmajoones eraldatud elu Jumala teenistuseks.

Ajalooline taust ja tähendus

Anahoreetlik elu on üks kristliku mungaelu varasemaid vorme, mis sai eriti laialt levinuks keskajal. Alates 12. sajandist kuni 16. sajandini oli naissoost anhoriitide arv üldiselt suurem kui meessoost kolleegide oma; mõnes perioodis, näiteks 13. sajandil, võis neid olla mitu korda rohkem, kuid hilisemal keskajal, 15. sajandil, tuli arv tihti alla. Täpseid arve pole kõikide perioodide kohta alati säilinud, sest kirjalikud allikad on osaliselt puudulikud.

Naisoletuse kõrgem esindatus sel alal on seletatav mitme teguriga: piiratud eluvõimalused ja ametialased võimalused naistele, ühiskondlik pühendumus ning usuline austus sellise äärmise pühendumise vastu. Anhoriitide roll kogukonnas polnud ainult isiklik pühendumus — nad toimisid sageli ka vaimsete nõuandjatena ja kogukonna moraalsete eeskujude allikatena.

Arhitektuur ja kiriklik seos

Anchorhold’i ruumid olid sageli spetsiifiliselt kujundatud: seinas olid väikesed aknad altarile ja tänavale, mõnedel juhtudel oli ka väike töö- või käsitööala. Kirik oli sageli otseselt seotud anhoriidi elukohaga: osanemine jumalateenistustest ja sakramentidest toimus pühakoja kaudu, õnnistus ja rituaalne seadmine piiskopi poolt andsid nende kutsumusele kirikliku kinnituse.

Hävimine ja pärand

Anahoreetide elu hakkas kahanema hiliskeskajal ja Reformationi ajal, kui kiriklikud praktikad ja ühiskonna struktuurid muutusid ning monastilised ja erakudega seotud institutsioonid sattusid kriitika alla. Tänapäeval on anahoreetlik praktika haruldasem, kuid selle ideed — pühendunud vaimne elu, vaikuses olemise väärtus ja vaimne nõustamine — elavad edasi nii kristlikus traditsioonis kui ka kaasaegsetes kloostrilistes ja vaimsetes praktikaformides.

Tuntud näidete hulgas on näiteks inglise anhoriitide traditsioon (nagu Julian of Norwich, 14. sajand), kelle kirjutised on olulised vaimulikuks kirjanduseks ja annavad ülevaate anhoriidi vaimsusest ja sotsiaalsest rollist.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ankeedi?

K: Mille poolest erinevad anhoriidid erakutest?

K: Milline on ankritsistlik elu?

K: Milline on naiste ja meeste anhoriitide sooline suhe 12.-16. sajandil?

Küsimus: Kas iga ankruteerija sugu on selle ajavahemiku jooksul registreeritud?

K: Kus elasid anšoorid tavaliselt?

K: Milline oli anhoriidiks saamise religioosne motivatsioon?

Otsing