Hinne (haridus): tähised, hindesüsteemid ja GPA

Hinne on õpetaja või hindamissüsteemi üldine hinnang õpilase või üliõpilase õpitulemustele, oskustele ja teadmistele. Hinded väljendatakse tavaliselt kas kirjatähtedena (nt A, B, C, D, F), numbritena (nt 1–5 või 1–10) või protsendina; mõnes riigis ja institutsioonis kasutatakse alternatiivseid või kombineeritud süsteeme.

Mida hinne näitab ja miks seda kasutatakse

Hinde eesmärk on kokku võtta õpilase sooritus viisil, mis aitab teha otsuseid edasise õppe, täiendusõppe või töölevõtmise kohta. Hindeid kasutatakse ka tagasiside andmiseks õpilase tugevuste ja arenguvajaduste kohta. Hinded ei mõõda alati kõiki oskusi ega konkurentsivõimet, kuid annavad standardiseeritud viisi tulemuste võrdlemiseks.

Kirjatähed (näiteks A–F)

Kirjatähti kasutatakse palju eri riikides, eriti Ameerika Ühendriikides. Tüüpiline skaala on:

• A — suurepärane (tihti 90–100% või 4,0 punktiga GPA-s)
• B — väga hea
• C — rahuldav (sagedasti „läbitud“)
• D — nappalt läbinud (hingeline lubamine mõnes süsteemis)
• F — läbi kukkunud (fail)

Paljudes süsteemides kasutatakse ka pluss- ja miinusmärke (nt A-, B+, C+) täpsema eristuse jaoks.

Numbrilised skaalad

Paljudes riikides ja koolides kasutatakse numbrilisi skaalasid. Näited:

• Eesti põhikoolis ja gümnaasiumis traditsiooniline skaala on sageli 1–5 (1 = läbi kukkunud, 5 = väga hea).
• Mõnes riigis kasutatakse 1–10 skaalat, kus 10 on parim või vastupidi — mõnes süsteemis on madalam number parem (nt Saksamaa, kus 1 on parim ja 6 halb).
• Paljud riigid hindavad ka protsentides (0–100%), eriti eksamite puhul.

Hindepunktide keskmine (GPA)

Hindepunktide keskmine ehk GPA (Grade Point Average) võtab õpilase hinded, teisendab need punktiväärtusteks ja arvutab nende kaalutud või kaalumata keskmise. GPA kasutatakse laialdaselt Ameerika tüüpi haridussüsteemides üliõpilase üldise akadeemilise soorituse hindamiseks.

Kuidas GPA arvutatakse

Lihtne GPA-arvutus (ka kaalumata keskmine) tehakse järgmiselt:

• 1) Iga hinne teisendatakse punktiväärtuseks (nt A = 4.0, B = 3.0 jne).
• 2) Kõik punktiväärtused liidetakse.
• 3) Summa jagatakse hinnepopulatsiooni arvuga, et saada keskmine.

Rohkem detailne (kaalutud) arvutus võtab arvesse ka aine mahtu / ainepunkte (credit hours): iga aine punktiväärtus korrutatakse aine emapunktidega, tulemused liidetakse ja jagatakse kogusummaga emapunktidest.

Lihtsaid hindeid saab leida selle valemiga: õigete vastuste osakaal = õigete vastuste arv jagatud (õigete + valede vastuste arvu)

Hinne või protsent tekib sellest osakaalust, kui see korrutada 100-ga või teisendada vastavasse skaala-ühikusse — rohkemate õigetega tekib kõrgem protsent ja seega parem hinne. See protsendiväärtus võidakse seejärel teisendada kirjatäheks või numbriliseks hindeiks vastavalt kooli hindepoliitikale (vt ka protsendiks teisendamist).

Erinevad GPA-konversioonid ja variandid

• Standardne 4.0-süsteem: A = 4.0, B = 3.0, C = 2.0, D = 1.0, F = 0.0. Paljud koolid kasutavad ka A- = 3.7, B+ = 3.3 jms.
• Kaalutud GPA: raskemate kursuste (nt AP, IB, honors) puhul lisatakse tavaliselt 0.5–1.0 punkti, et arvestada aine raskust (nt A AP-kursusel = 5.0). Selle eesmärk on tunnustada akadeemiliselt nõudlikumaid valikuid.
• Semestri vs kumulatiivne GPA: semestrivahetusega arvutatakse sageli eraldi GPA, kumulatiivne GPA kajastab kõigi semestrite kogupunkti keskmist.
• Pass/Fail süsteem: mõnel kursusel hinnatakse lihtsalt „läbitud“/„mitte läbitud“, mis ei mõjuta GPA-d samal viisil kui standardsed hinded.

Hindesüsteemide mitmekesisus maailmas

Hindesüsteemid ja nende tähendused erinevad riigiti ja haridustasanditi. Näiteks:

• Saksamaal on traditsiooniline hinne 1,0–6,0 (1 parim, 6 halb).
• Suurbritannias ja paljudes Euroopa maades kasutatakse protsentuaalseid tulemusi, mis seejärel teisendatakse riiklikesse või ülikooli sisestandarditesse.
• Skandinaavias ja teistes kohtades kasutatakse mõnikord üliõpilase hindamiseks ka kirjeldavaid või kompetentsipõhiseid hinnanguid.

Plussid ja miinused

Hindesüsteemil on eeliseid — see on lihtne, standardiseeritav ja aitab otsuseid teha. Samas on sel ka puudusi:

• Hinded võivad olla subjektiivsed, eriti avatud vastustega või projektipõhises hindamises.
• Hindeinflatsioon — aja jooksul kipuvad keskmised hinded tõusma, mis võib vähendada skaala tähendust.
• Hinded ei pruugi kajastada kõiki oskusi (nt loovus, koostöövõime, kriitiline mõtlemine).
• Hinded võivad tekitada üleliigset stressi ja suunata õppijaid ainult testipõhisele ettevalmistusele.

Alternatiivid ja täiendavad meetodid

Mitmed haridusasutused kasutavad või katsetavad alternatiive, näiteks:

• Standardipõhine hindamine (standards-based grading), kus hinnatakse konkreetsete õpioskuste omandamist.
• Kirjalik/ suuline tagasiside ja narratiivsed hinnangud.
• Projektipõhine hindamine ja portfellid, mis näitavad pikaajaliselt arenenud oskusi.

Kokkuvõte

Hinne on praktiline vahend õpitulemuste kokkuvõtmiseks ja võrdlemiseks, kuid selle tähendus sõltub kontekstist ja kasutatavast süsteemist. Täpsemaks mõistmiseks on oluline teada konkreetse kooli või riigi hindepõhimõtteid, teisendussuhteid ja seda, kuidas hinded mõjutavad edasisi õigeid otsuseid (õppe jätkamine, stipendiumid, tööle saamine jms).

Küsimused ja vastused

K: Mis on hinne?

K: Millised hinded on tavaliselt piisavad sooritamiseks?

K: Kuidas väljendatakse mõnes riigis hindeid?

K: Kuidas saab leida lihtsaid hindeid?

K: Mis on keskmine hinne (GPA)?

K: Kas on olemas ka muid hindamissüsteeme peale kirja- ja numbriskaalade?

Otsing