Haiku (俳句) on jaapani luule liik, mille rütm ja esteetika erinevad paljudest lääne poeetilistest vormidest. Varasema nimega hokku tuntud lühivorm sai oma praeguse nime jaapani kirjaniku Masaoka Shiki poolt 19. sajandi lõpus, kui ta reformis ja populariseeris selle vabamaks ning iseseisvaks luulevormiks, sõltumatuks renga (mitmeosalise liitluule) avaosalast.
Ajaloosooned
Traditsiooniline hokku oli renga avasalmina mõeldud stants, mis pidi seostuma järgmiste luuletustega. Alates Edo ajast (17.–19. sajand) kujunesid välja kuulsad meistrid nagu Matsuo Bashō, Yosa Buson ja Kobayashi Issa, kelle looming määratles haiku esteetikat: lühidus, loomulikkus, hetkeline tähelepanu ja looduse-vaimne sidusus. Masaoka Shiki andis tavapärasele hokku-le nime haiku ja soovis vormi moderniseerida ning tuua eraldiseisvana lugejate ette.
Struktuur ja terminoloogia
Traditsiooniline jaapani haiku tugineb fonoloogilisele ühikule, mida nimetatakse on (音) või mora (on-ji). See ei ole identne lääne tähenduses kasutatava silbiga, mistõttu 5–7–5 jaotus jaapani keeles ei vasta täpselt 17 silbile ingles. Traditsiooniliselt koosneb haiku kolmest osast, mis loovad lühema–pikema–lühema rütmi (tavaliselt 5–7–5 on-ji). Oluline on aga märkida, et enamik klassikalisi haikusid ei kasuta lihtsalt rütmi — neis on sageli ka lõikav sõna ehk kireji, mis toimib loogilise või emotsionaalse pausina ja rõhutab kahe pildi või mõtte kokkulangevust.
Kõige tähtsamad terminid:
- on / mora — jaapani foneetiline üksus (vastab osaliselt silbile, kuid ei ole identsed);
- kigo — aastaaeg või selle viide (season word), mis asetab luuletuse konkreetse hooaja meeleolusse;
- kireji — lõikav sõna või paus (cutting word), mis loob haikus lõigu või kontrasti;
- hokku — traditsiooniline avaosa renga-sarjas;;
- haiku — modernne nimetus ja iseseisev luulevorm.
Formaalsed erinevused ja tõlkimise raskused
Jaapani keeles ei teki nimisõnadel enamasti eraldi ainsuse ja mitmuse vormi, seega kasutatakse haiku sõna nii ainsuse kui mitmuse tähistamiseks ka inglise ja eesti tekstides. Tõlkimisel tekib sageli küsimus, kuidas arvestada on-i ja silbi erinevust: ingliskeelsetes haikudes kasutatakse tihti kolme rida, 5–7–5-skeemi või vabamat joondust, kuid see ei peegelda alati jaapani keele muusikalist struktuuri. Lisaks on kigo ja kireji
Stiilikast ja teemad
Haiku keskendub sageli loodusele, aastaaegadele ja argistele hetkedest tulenevatele tajemustele. Iseloomulikud on:
- konkreetne, objektiivne pildike (näiteks linnuhääl, vihm, teeaur);
- hetke tabamine ja praeguses ajavormis esitus;
- jutustamise asemel näitamine — pigem kujutised kui selgitused;
- kahe pildi või mõtte lõikumine (juxtaposition) läbi kireji või vahepausi, mis loob lugejas tundevahemiku või kõnekujundi.
Kuulsad näited ja tõlgendused
Matsuo Bashō (1644–1694) on üks tuntumaid haiku-meistreid. Tema kuulsaim haiku (vabas tõlkes) kõlab sageli nii: Vanajärv — konn hüppab sisse, vee heli. See näide illustreerib haiku hetkelisust, lihtsust ja helilist kujundlikkust. Teised tähendusrikkad autorid on Yosa Buson ja Kobayashi Issa, kelle loomingus on nii huumorit kui ka inimlikku kaastunnet.
Kaasaegne haiku ja variatsioonid
Pärast Shiki reforme levis haiku väljaspool Jaapanit ning kohandati eri keeltes ja kultuurides. Tänapäeva haiku võib olla:
- täpselt ühel real (one-line haiku), nagu sageli jaapani trükis;
- kolmes reas, mis on tavaline inglise- ja eesti-keelses traditsioonis;
- vaba mõõduga, mis rõhutab pildi mõju rohkem kui formaalset 5–7–5 skeemi.
Nõuanded haiku kirjutamiseks
- Keskendu ühele hetkele või pildile — ära selgita liigselt;
- Kasu konkreetsest, aistingulistest detailidest (näiteks heli, valgus, lõhn);
- Kasuta kigo-poolset viidet selleks, et luua hooaja meeleolu;
- Mõtle pausi või lõike (kireji) kasutamisele, et luua kontrasti või ootamatut seost;
- Proovi erinevaid vorme (üks rida vs kolm rida) ja vaata, milline neist paremini tabab hetke.