Hamidian veresaunad (1894–1897): armeenlaste massimõrvad Osmanite impeeriumis
Hamidia veresaunad toimusid umbes 1895 kuni 1897. aastani. Hinnanguliselt tapeti umbes 100 000-300 000 armeenlast.
Need sündmused on armeenlaste poolt tuntud kui "suured veresaunad". Armeenlased uskusid, et Hamidiani meetmed näitasid Türgi riigi laienemist süstemaatilisele mõrvapoliitikale ja rüüstamisele väikese elanikkonna vastu. Armeenia revolutsioonilised rühmitused said alguse 1878. aasta Vene-Türgi sõja lõpu paiku ja kasvasid koos Ottomani karistusseadustiku 166. artikli esmakordse kehtestamisega ja Erzerumi katedraali rüüstamisega.
Taust ja põhjused
Hamidia veresaunad olid seotud nii siseriiklike pingete kui ka rahvusvaheliste muutustega 19. sajandi lõpu Osmanite impeeriumis. Sügavamal tasandil mängisid rolli:
- poliitiline ebastabiilsus ja riigi moderniseerimise katsetega kaasnenud rahulolematus;
- rahvuslikud liikumised, mille hulgas oli ka armeenlaste poliitiline organiseerumine (näiteks Armeenia revolutsioonilised rühmitused), mis nõudsid paremat kaitset ja õigusi;
- sotsiaalsed ja majanduslikud konfliktid maapiirkondades, kus konkurents maade ja ressursside pärast eskaleerus;
- valitsuse poliitika, mille korraldajaks peetakse tihti sultani Abdülhamid II valitsust, kas relvastatud rühmituste kasutamist või nende teadmisega toimuvat vägivallaaktide soodustamist.
Sündmuste kulg ja iseloom
Vägivallaaktiivsus hõlmas pilte rüüstatud küladest, tapetutest tsiviilisikutest, kirikute ja koolide hävitamisest ning massilisi põgenikke. Mõnes piirkonnas kasutati kohalikke relvastatud hõime ja korravalitsuse alluvaid üksusi, et maha suruda armeenlaste kogukondi või karistada neid vastuastumise eest. Mõned diplomaatilised allikad ja silmapaistvad ajakirjandusraportid kirjeldasid olukorda kui laialdast lõhkumist ja tsiviilelanike massimõrve.
Rahvusvaheline reaktsioon
Euroopa ja Ameerika diplomaatiline avalikkus ning misjonärid kajastasid juhtumeid laialdaselt ja avaldasid survet Osmanite võimudele. Näiteks Istanbuli Briti suursaadik Sir Philip Currie tõstatas mure 1894. aastal ja nägi mõnede vaatlejate hinnangul veresaunade tagamaas osalist sihilikku poliitikat. Siiski takistasid geopoliitilised huvid ja suurriikide lepitamatus otsest sõjalist sekkumist ning abi piirdus peamiselt avalike protestide, humanitaarabi ja ajakirjandusliku survetega.
Tagajärjed armeenlastele ja laiemale regioonile
Tagajärgedeks olid:
- kümnete- või sadade tuhandete inimeste surm ja veelgi suurem arv põgenikke, kes otsisid varju naaberriikides (sh Venemaa keisririigis);
- kogukondade fragmenteerumine ja majandusliku elujõu nõrgenemine piirkondades, kus armeenlased varem tegutsesid;
- armeenia poliitilise liikumise radicaliseerumine ning järjest kasvav usaldamatus Osmanite valitsuse suhtes;
- pikaajaline mõju suhtumisele armeenlastesse Osmanite impeeriumis ja hiljem Türgis, mida ajaloolased sageli seovad 20. sajandi alguse ulatuslikumate ja süsteemsemate vägivallasündmustega.
Tõlgendused ja mälu
Hamidia veresaunad on ajaloolaste ja poliitiliste diskussioonide objektiks. Paljud ajaloolased ja armeenlaste mälu pidajad näevad nendes sündmustes eelmängu 1915. aasta suurematele ja süsteemsematele massimõrvadele. Teised rõhutavad, et sündmuste iseloom, motiveeritus ja korraldus võivad erineda ning et iga juhtum vajab konkreetset kontekstiuuringut. Rahvusvahelisel tasandil on terminit „Hamidia veresaunad” kasutatud selleks, et kirjeldada 1890ndate aastate laiaulatuslikku vägivalda armeenlaste vastu Osmanite valitsemisel.
Mälestus ja järeltulemus
Armeenlaste mälus on need sündmused tähtsal kohal: neid mälestatakse kui traagilist osa rahvuslikust ajaloost. Sündmused mõjutasid oluliselt armeenia diasporaat ja poliitilist enesemääratlust järgmiste aastakümnete jooksul. Ajaloolased jätkavad sündmuste uurimist, kasutades diplomaatilisi dokumente, misjonäride aruandeid, paikseid allikaid ja silmapaistvate rahvusvaheliste organisatsioonide raportte, et paremini mõista massiivse vägivalla põhjuste ja tagajärgi.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et 1890ndate Hamidia veresaunad olid keeruline ja mitmetahuline sündmuste jada, mille mõju ulatus sügavalt armeenia kogukondadele ning mille tagajärjed ulatusid läbi 20. sajandi. Nende sündmuste täpne loetelu ja hinnangud võivad allikate lõikes erineda, kuid üksmeel on selles, et tegemist oli ulatusliku ja traagilise inimõiguste rikkumise perioodiga.
30. oktoobri 1895. aasta Erzeroumi veresaunad
Küsimused ja vastused
K: Millised olid Hamidia veresaunad?
V: Hamidiaani veresaunad toimusid aastatel 1895-1897, mille käigus tapeti hinnanguliselt 100 000 kuni 300 000 armeenlast. Armeenlased nimetavad neid ka "suurteks massimõrvadeks".
K: Mis põhjustas armeenia revolutsiooniliste rühmituste moodustamise?
V: Armeenia revolutsioonilised rühmitused tekkisid 1878. aasta Vene-Türgi sõja lõpus ja kasvasid koos Osmanite karistusseadustiku 166. artikli kehtestamisega ja Erzerumi katedraali ründamisega.
K: Kuidas kasutati artiklit 166 armeenlaste vastu?
V: Artikkel 166 oli mõeldud relvade omamise kontrollimiseks, kuid seda kasutati armeenlaste vastu, keelates neil relvade omamise. Kohalikud kurdi hõimud olid relvastatud, et rünnata kaitsetuid armeenlasi.
K: Mida soovitasid mõned diplomaadid nende sündmuste kohta?
V: Mõned diplomaadid pakkusid välja, et need sündmused toimusid selleks, et näidata vastumeetmeid ja kutsuda välisriike sekkuma, nagu nägi 1894. aasta märtsis Istanbuli Briti suursaadik Sir Philip Currie.
K: Kas Türgi autorid tunnistavad, et see oli veresaunade ettekäändeks?
V: Jah, mõned Türgi autorid tunnistavad, et see oli lihtsalt ettekääne veresaunadeks.
K: Kes algatas need rünnakud armeenlaste vastu?
V: Need rünnakud armeenlaste vastu algatasid kohalikud kurdi hõimud, kes olid relvastatud Osmanite karistusseadustiku artikliga 166.
K: Millal need sündmused toimusid?
V: Hamidiani veresaunad toimusid aastatel 1895-1897.
