Helen Keller – elulugu: kurt ja pime kirjanik, aktivist (1880–1968)

Helen Keller oli Ameerika kirjanik ja kõneleja, tuntud üle kogu maailma kui kurt ja pime naine, kes omandas hariduse ning pühendus puuetega inimeste õiguste ja heaolu parandamisele. Ta sündis 1880. aastal Alabama osariigis Tuscumbias Arthur H. Kelleri ja Kate Adams Kelleri lapsena.

Haigus ja varajane elu

19 kuu vanusena jäi Helen haigeks ning kaotas nii nägemise kui kuulmise. Arstid ei osanud selgelt määratleda haiguse põhjust ning kasutasid kirjeldust "kõhu ja aju ummistus". Hiljem on arvatud, et tõenäoliselt võis tegu olla tulipunase palaviku või meningiidiga. Kuulmise ja nägemise kaotuse tõttu oli suhtlemine keeruline: Helen õppis oma peres välja mõne lihtsa koduse märgisüsteemi (näiteks tõmbamine tähendas "tule", tõukamine tähendas "mine"), kuid need märgid ei piisnud alati keerukamate mõistete edastamiseks. See tekitas temas pettumust ja vahel ka viha.

Annie Sullivan ja suhtlemise õppimine

Helen oli seitsmeaastane, kui tema pere otsustas leida talle professionaalse õpetaja. Nad pöördusid Michael Anagnose poole, Perkinsi pimedate instituudi ja varjupaiga direktori poole. Anagnos soovitas noort õpetajat nimega Annie Sullivan, kes ise oli ajalises nooruses nägemisraskustega, kuid oli saanud operatsioonidega osalist nägemist tagasi. Annie saabus Kellerite koju 1887. aasta märtsis ja jäi perekonna juurde elama ning õpetama.

Annie Sullivani õpetusmeetod põhines peamiselt käsikirjasõnade (finger spelling) kasutamisel: Annie kirjutas sõnade tähed Heleni käele, et seostada sõnu esemete ja tegevustega. Kõigepeale taipas Helen sõna "vesi" — Annie pani tema teise kätte jooksva vee ja samal ajal kirjutas Heleni käele W‑A‑T‑E‑R; sellest sai pöördepunkt. Selle meetodiga hakkas Helen järk‑järgult mõistma, et täherühmadel on tähendus, ning õppis sõnu, lauseid ja lõpuks ka abstraktsemaid mõisteid.

Haridus ja saavutused

1890. aastal saatis Kellerite pere Heleni õppima Perkinsi instituuti, kus ta omandas edaspidi rohkem keele- ja suhtlemisoskusi. Hiljem jätkus tema õpe väljaspool kodukeskkonda: Helen õppis ja töötas intensiivselt, et parandada oma kõneoskust ning kasutada kirjalikku ja tavalist viipekeelt. Üheksateistkümneaastasena astus ta Massachusettsis asuvasse Radcliffe'i kolledžisse ning lõpetas selle 1904. aastal. Ta oli esimene kurt ja pime inimene, kes omandas bakalaureusekraadi.

Kirjandus ja kuulsus

1903. aastal avaldas Helen raamatu oma elust pealkirjaga "Minu elu lugu" (The Story of My Life), mis tutvustas tema lapsepõlve, Annie Sullivaniga tekkivat õpetaja‑õpilase suhet ja tema keeleõppe protsessi. Sellel teosel on olnud suur mõjukus ning see on tõlgitud paljudesse keeltesse. Helen kirjutas ka biograafia oma õpetajast pealkirjaga Õpetaja (The Teacher) ning kokku avaldas ta elu jooksul üle kümmekonna raamatu ja hulga esseid ning artikleid.

Helen Kelleri eluloost ja Annie Sullivaniga suhtest on inspireeritud ka lavastusi ja filme; tuntud ekraaniversioon on 1962. aasta film The Miracle Worker, mis põhineb eelmiste aastate lavastusel ja jutustab nende kahe naise suhte raskustest ja edust.

Aktiivsus ja ühiskondlik töö

Kogu elu vältel püüdis Helen Keller parandada nägemis‑ ja kuulmispuudega inimeste olukorda: ta toetas koolide, asutuste ja heategevusorganisatsioonide tööd ning rääkis avalikult puuetega inimeste haridusest, töövõimalustest ja iseseisvusest. Ta reisis palju ning pidas loenguid ja avalikke esinemisi, et suurendada teadlikkust. Üldiselt toetas ta ka laiemalt sotsiaalseid reforme — naiste valimisõigust, töötajate õigusi ja teiste kaitset vajavate rühmade huve.

On märgitud, et Helen tegi mitmeid välisreise ja kohtus eri riikide inimestega. Kirjanduses ja mõnede allikate järgi külastas ta ka Jaapanit ning seal kohtus akitatõugu koertega; mõnel puhul on väljendatud, et tema reisid aitasid tutvustada teatud koeratõuge Ameerikas, kuid sellised väited tuleks käsitleda ettevaatlikult ja allikaspetsiifiliselt.

Isiklik elu ja suhted

Helen soovis abielluda ning ta armus nooresse mehesse, tema sekretärisse Peter Fagani (see lugu on kajastatud mitmetes biograafilistes allikates). Tema perekond ja õpetaja ei toetanud seda abiellumist ning selle tõttu ei õnnestunud suhet realiseerida. Sel ajal oli ühiskondlik surve ja arusaamad puuetega inimeste "võimekusest" piiravad ning paljud puuetega inimesed kohtasid raskusi isikliku autonoomia saavutamisel.

Viimane aeg ja pärand

Helen Keller suri 1. juunil 1968 Arcan Ridge'i kodus Connecticutis. Tema elu ja töö on jätnud püsiva jälje: ta on saanud mälestatud figuuriks nii puuetega inimeste õiguste ajaloos kui laiemalt inspiratsiooniallikaks julguse, sisu ja hariduse tähtsuse näitamiseks. Tema töö aitas suurendada avalikku teadlikkust ja toetust puuetega inimeste haridusele ning sotsiaalsele kaasatusele. Helen Kelleri elu ja saavutused on toetanud seda, et tänapäeval on rohkem võimalusi ning tugevam arusaam puuetega inimeste õigustest ja potentsiaalist.

Peamised faktid kokkuvõtlikult:

• Sündis 1880. aastal Alabama osariigis.
• Kaotas nägemise ja kuulmise umbes 19 kuu vanuselt.
• Annie Sullivan oli tema elujaatav õpetaja, kes õpetas talle käe kaudu sõnade tähendust.
• Lõpetas 1904. aastal Radcliffe'i kolledži — esimene kurt ja pime bakalaureusekraadi omandanud inimene.
• Kirjutas mitmeid raamatuid, sh Minu elu lugu, ja oli laialdaselt tuntud esinemiste ning ühiskondlikku tegevuse poolest.
• Suri 1968. aastal; pärandiks püsimajääv mõju puuetega inimeste õiguste ja hariduse valdkonnas.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetati Helen Kelleri raamatut?

Otsing