Antenni galaktikad (NGC 4038/NGC 4039) on kaks omavahel põrkuvat spiraalset galaktikat, mis asuvad tähtkujus Corvus. Nende kokkupõrge on pikk ja dünaamiline protsess, mis kestab sadu miljoneid aastaid ning muudab oluliselt mõlema galaktika struktuuri ja tähtede tekke mustrit.
Kokkupõrge koos tihedate gaasi- ja tolmupilvede, tugevalt muudetud magnetväljade ja gravitatsiooniliste pingetega põhjustab intensiivset tähtede teket. Seda aktiivset tähtede tekitamise perioodi nimetatakse tähtede tekefaasiks või starburst-staadiumiks. Eriti rikkalikult tekivad noored, massiivsed ja tihedad supertäheklastrid, mis on selgelt nähtavad nii optilistes kui ka infrapunaspektri vaadetel. Need uued tähed valgustavad tolmu- ja gaasipilvi ning tekitavad tugevat kiirgust ka röntgenkiirguse allikates (kuumad gaasikuumad ja ultraglobaalsed allikad).
Need kaks galaktikat—NGC 4038 ja NGC 4039—kuuluvad koos viie teise galaktikaga NGC 4038 gruppi. NGC 4038 oli varem klassifitseeritud vardaspiraalgalaktikana ja NGC 4039 tavalise spiraalgalaktikana. Nende omavaheline interaktsioon on loonud kaks väga pikka, veepeegeldavat "saba" ning sellest tekkis nimetus "antenni galaktikad" (antenna = antenn), sest sabad sarnanevad putuka antennidele. Need sabad koosnevad tähtedest, gaasist ja tolmust, mis paiskusid galaktikatest välja kokkupõrke ajal toimunud loodetejõudude mõjul.
Galaktikate tuumad on endiselt eristatavad, kuid gravitatsioonilised mõjud suunavad gaasi ja materjali tuumade poole, mis aitab kaasa nii intensiivsele tähtede tekkele kui ka võimaliku tegevuse suurenemisele nende keskmistes mustades aukudes. Lõpuks, järgnevate sadade miljonite või mõne miljardi aasta jooksul, liituvad need kaks tuuma tõenäoliselt üheks suureks galaktikaks, tõenäoliselt elliptiliseks süsteemiks.
Antenni galaktikad avastas William Herschel 1785. aastal. Tänapäeval on need üks kõige uuritumaid galaktikapaaridest ning neid on vaadeldud mitmes valgusevahemikus: optiliselt ja kõrglahutusega pildid (Hubble Space Telescope), infrapunaspektris (Spitzer), röntgenkiirguses (Chandra) ning raadiosagedustel. Need mitme lainepikkusega vaatlusandmed aitavad mõista tähtede tekkimistise protsesse, tolmu soojenemist, kuuma gaasi rolli ja ultraluminöössete röntgenallikate esinemist.
Tähtede teke on eriti intensiivne nn. ühinemispiirkonnas kahe galaktika vahel, kus gaasi tihedus on kõrge. Sellistes tingimustes koonduvad moodustuvad suured noorte tähtede assotsiatsioonid ja supertäheklastrid, millest osa võib aja jooksul laguneda ja osa jääda püsivateks kujunemisteks.
Varem arvatud ~65 miljoni valgusaasta asemel asuvad antenni galaktikad nüüd teadaolevalt ligikaudu 45 miljoni valgusaasta kaugusel (umbes 14 Mpc). See suhteline lähedus teeb neist väärtusliku objekti, mille abil uurida galaktikate ühinemise ja nendega seotud tähtede tekeprotsesside üksikasju.
Antenni galaktikad on ka selge näide sellest, kuidas galaktikate interaktsioonid kujundavad universumi struktuuri, vallandades tugevad tähtede tekkeperioodid ning muutes galaktikate tulevast evolutsiooni. Nende uurimine aitab vastata küsimustele, kuidas tolm, gaas ja gravitatsioon koos töötavad, et luua uusi tähti, täheklasse ja lõpuks ka galaktikate tüüpe, mida me tänapäeval näeme.
