Aleksandria Hypatia (hääldus ligikaudu hy-PAY-shee-uh) oli tuntud matemaatik, astronoom ja filosoof, kes elas umbes 350.–370. aasta paiku kuni 415. aastani pKr. Ta on ajaloo üks esimesi hästi dokumenteeritud naisteadlasi ning juhtis Aleksandrias neoplatonismi koolkonda — filosoofilist liikumist, mis tugines Vana-Kreeka filosoofi Platoni ideedele.
Elulugu ja haridus
Hypatia sündis ja kasvas Aleksandrias — toonases haridus- ja kultuurikeskuses, kus asus kuulus Mouseion ja suur raamatukogu. Tema isa Theon oli tuntud matemaatik ja õpetaja; tema töödest ja õpetusest said Hypatia varajase aluse matemaatika ning astronoomia õppimiseks. On teada, et Theon ja Hypatia töötasid koos kommentaaride kallal ja et Hypatia haridus sai suures osas kodusest ja kogukondlikust õppekeskkonnast.
Tööd ja õpetamine
Hypatia õpetas Aleksandrias neoplatonismi filosoofiat ning pidas loenguid astroloomia, matemaatika, astronoomia ja religioosse kirjanduse teemadel. Tema maine tõi tema juurde õpilasi üle Vahemere; üheks kuulsaimaks õpilaseks oli Synesius Küreenlastest, kelle kirjad annavad tänini olulist informatsiooni Hypatia elu ja õpetuse kohta. Synesiuse kirjeldused mainivad ka, et Hypatia õpetas talle näiteks astrolaabi valmistamist.
Hypatia autoritaarne tööde loetelu ei ole tänaseni säilinud — tema kirjutised ja kommentaarid on enamikus kadunud. Antiikallikates mainitakse, et ta töötas geomeetria ja astronoomia kommentaaride kallal ning võis kirjutada käsitlusi ja abivahendite (nt astrolabi, hüdromeetri) kohta. Tema roll oli lisaks teadustööle ka õpetajana ja filosoofilise kooli juhina: umbes 400. aasta paiku peeti teda Aleksandria neoplatonismi juhtivaks mõtteisikuteks.
Suhted ja ühiskondlik taust
Hypatia oli kuulus oma eruditsiooni ja sõltumatuse poolest. Tema eraelu kohta on vähe andmeid; traditsiooniliselt öeldakse, et ta ei olnud abielus ja et ta pidas end "tõega abielus". Ta oli tuttav Aleksandria kuberneriga Orestesega ning asus aset leidnud poliitiliste ja usuliste pingete tõttu tihti avaliku tähelepanu keskmesse. Mõned allikad kirjeldavad teda kui paganlikku filosoofi — antiikkirjades on välja toodud tema seosed kreeka filosoofiliste traditsioonidega, mis tekitasid pingeid kristliku linnakogukonnaga.
Surm ja järgnevad sündmused
Hypatia tapeti 415. aastal pKr uskumatult jõhkralt ja avalikus vägivallas. Sõltuvalt allikast olid mõrvariteks radikaalsemad kristlikud mungarühmad või parabalani (kiriku poolehoidjad), kes olid seotud tolleaegsete konfliktidega linna võimuorganite vahel. Antiikallikad, sealhulgas Socrates Scholasticus ja John of Nikiu, annavad kirjeldusi tema vägivaldsest surmast: tema keha rüvetati ja tema surnukeha hävitati. Tema surm toimus poliitilises ja usulises taustas, kus Aleksandria kuberner Orestes oli vastandunud koguduse juhtidele, näiteks piiskop Cyriilusele; Hypatia kuulumine intellektuaalse eliidi hulka ja tema suhted Orestesega aitasid kaasa sellele, et ta sattus rünnaku sihtmärgiks. Tänases käsitluses nimetatakse tema surma sageli näitena religioossetest ja poliitilistest pingetest antiikajal.
Pärand
Hypatia pärand on mitmetahuline. Kaasaegses kultuuris ja teaduse ajaloos on ta muutunud sümboliks naisintellektuaalidele ja teadusele vastava sallimatuse ohvriks. Tema töid ise enamikus ei ole säilinud, kuid õpilaste, kaasajaliste ja hilisemate ajaloolaste kirjeldused on hoidnud tema nime elavana. Hypatiat on käsitletud peatükkidena teaduse, filosoofia ja usu kokkupõrgetes ning tema lugu on inspireerinud nii teadusajaloolasi kui ka kunstnikke ja kirjanikke.
Kuigi paljud üksikasjad tema elust ja töödest jäävad ebaselgeks või vaidluseks, jääb Hypatia oluliseks figuuriks antiikse mõtlemise ja naiste rolli ajaloo uurimisel. Tema elu ja traagiline surm tuletavad meelde, kuidas poliitilised ja usulised konfliktid võivad mõjutada intellektuaalset vabadust.